VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ Minu Karjala: «Karjalased on teiste soomlaste arvates niisugused igiliikurid, kes naeravad ja nutavad läbisegi»
«Alles Tartu ülikoolis sain aru, kui karm on olnud idapoolsete karjalaste saatus,» kirjutab raamatus «Minu Karjala» Mika Keränen, kelle elu muutus pärast «sinimustvalgete silmadega tüdruku» saabumist.
JUURED
Luuletaja Heli Laaksonen on öelnud idasoomlaste kohta tabavalt, et meil tuled põlevad kogu aeg. Alguses ma ei saanud täpselt aru, mis ta mõtles, aga pärast jõudis kohale, see käib meie elavhõbedana näiva iseloomu kohta. Karjalased on teiste soomlaste arvates niisugused igiliikurid, kes naeravad ja nutavad läbisegi. Ma kirjutan sellele kahe käega alla. See lohutab mind tihti. Ma polegi hull, olen lihtsalt säärane piirijuhtum – karjalane.
Kui ma olin väike, käisime toredasti läbi kogu emapoolse suguvõsaga, aga isapoolne suguvõsa sai tähtsamaks juba seetõttu, et Pahkavaarasse oli vaja heinategemise ajal appi minna. Oma suved veetis meie pere seega enamasti seal.
Pahkavaara asub Helsingist umbes 500 kilomeetri kaugusel. Lähim alevik on Ilomantsi, kuhu on alla kümne kilomeetri. Alevik ei meeldi mulle sõnana. Ma olen harjunud ütlema «kirik». Kui keegi Pahkavaaras ütles, et läheb Ilomantsi alevikku, siis öeldi kirkonkylälle või kirkolle. Edaspidi siin raamatus ütlengi aleviku kohta kirik.
Minu isa Sampo sündis Möhkö külas Rahevaaras, talus, mille maadest pool jäi sõja järel Venemaale. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni asus see talu täielikult piiritsoonis, kuhu saanuks ainult eriloaga. Ilomantsi kirikule on mööda autoteed 25 kilomeetrit, veel kuuekümnendatel oli tee Möhkösse jube. Praegu viib sinna ilus asfalttee.
Pahkavaarasse kolis perekond Keränen 1960ndate keskel. Minu jaoks on Pahkavaara ülioluline juba sellepärast, et see on ainus konkreetne koht maailmas, kus olen käinud igal aastal oma elus ja näinud, kuidas elu on muutunud.
Niikaua, kui ma mäletan, mu isa on teinud kojamehe tööd. Isa on Soome kojamehe arhetüüp, nüüd juba pensionil, aga mäletan, et ta sai läbi kõigi meie maja inimestega ja teadis, kuidas tema territooriumil ehk tema majade piirkonnas asjad käivad.
Kojamehe töö oli aus töö. Oli muidugi neidki, kellele kojamehed ei meeldinud, ja töö oli vahel ka ohtlik. Ükskord, kui naabermaja ühest korterist tuli gaasilõhna, keeldusid politseinikud sisse minemast ja isa käis gaasikraani sulgemas. Enesetappu üritanud mees elustati, aga tänulik ta selle eest polnud. Kuulsin isalt, et pärast ähvardas see mees kõrtsis hoopis mu isa maha lüüa, et miks ta ära päästeti.
Isa ema kutsusin mummoks. Tema nimi oli Helmi nagu minu emalgi. Isa isa kutsusin ukkiks. Tema nimi oli Juho ja teda hüüti ka Jussiks. Mummo ja ukki olid talupidajad. Ukki tegi ka sadulsepatööd ning ümberkaudsed talunikud käisid hobustega tema juures, kui nad ise hobuste rautamisega hakkama ei saanud.
Sampo sündis oma vanemate seitsmenda lapsena. Tal on viis õde ja kaheksa venda. Lapsena mõtlesin alati, et teoorias oleks neist saanud jalgpallimansa kokku. Klubi nimi võinuks olla näiteks Kerälän Potku. Minul on ainult üks õde. Lea sündis 1976. Kui me kolisime maale ja algas minu ja mu õe karjalastumine, oli Lea üheteist- ja mina neljateistaastane. Õde omandas minust kiiremini Kitee murde. Ka praegu, kui suhtleme mobiilis või Messengeris, tundub mulle, et tema murde kõla on sügavam ja ehtsam kui minul. Nüüd elab Lea Rootsis ja töötab kirikuõpetajana. Emast ja isast on vahel täitsa kahju – üks laps läks Eestisse ja teine Rootsi. Eks ma püüan kompenseerida eemal elamist sellega, et kui ma nende juures käin, viibin seal pikemat aega.
Kui ma kirjutan «Karjala», ma tahaksin kasutada läbivalt suuri tähti. KARJALA. On küll uhke sõna. Vahel imestan ise ka, miks ma oma Karjala juurte üle nii ilmatuma uhke olen.
Mul on vist Karjalaga mingi ummamuudu värk, nagu rahvusliku ärkamise aja karelianistidel – Karjala väisajatel. Nende jaoks oli Karjala soomluse häll ja ma tunnen üsna samamoodi. Eks ma õppisin ülikoolis soome-ugri keeli ja kultuure ning avastasin, et olen kergelt ugri-mugri, vähemalt maailmavaatelt. Enamik soomlasi pööritab ilmselt silmi, kui ma ennast karjalasena identifitseerin, kuna üldine arvamus on, et see õige Karjala on ikka see, mis jäi pärast teist ilmasõda Venemaale, aga kes mul keelab olla karjalane? Minu jaoks on Soome poolele jäävad maakonnad ka osa Karjalast. Ka niin.
Vene riigi koosseisu kuuluvatel Karjala laulumaadel ma pole eriti rännanud. Üks põhjus on selles, et ma ei oska vene keelt. Võibolla vanas eas lähen vaatan seal ringi. See mõte tekkis mul alles hiljuti, kui lugesin ääretult head reisiraamatut, mille pealkiri on «Karjala kauge kutse». Selle autorid on Tõnu ja Viktoria Tuulas. Hirm vene keele pärast ei vähenenud, aga uudishimu Ida-Karjala vastu kasvas küll.
Tegelikult on seal üks koht, kus ma olen oma mõtetes tihti rännanud. Laadoga järve taga on teine järv, eesti keeles Äänisjärv, vene keeles Onega. Selle kaldal on palju kaljujooniseid, mida tudengina uurisin. Nende joonistega tekkis mul sügavam suhe 1990ndatel. Nad on nimelt erakordselt kaunid, võrreldes kõigi ülejäänud kaljujoonistega üle maailma.
Need on tõeline kunst.
Tätoveerisin endale koroonaajal mõned kaljujoonised. Mu eksuke ütles kolmanda pildi järel, et pea hoogu, sa ei ole mingi Karjala kalju. Ma naersin ja vastasin, et olen küll.
Ma olen väike Karjala rändrahn.
/---/
ILOMANTSIST TARTUSSE
Meil oli parajasti tänavakivide ladumise tund, kui korraga jalutas sisse neli noort naist. Üks nendest oli Adavere neiu nimega Eva. Ta oli pimestavalt ilus. Ma ei julenud tüdrukule silmagi vaadata. Salaja vahel piilusin, kui ta ei märganud või mulle tundus, et ei märka. Ma teadsin siiski kohe, et seda naist võiksin ma vaadata elu lõpuni. Jälgisin Evat nagu filmis. Tema kõnnakut, tema lõuga, tema pikki kastanpruune lokkis juukseid, tema kulmusid. Ta naeratust... naerdes oli ta nägu veel ilusam. Eva oli täiuslik. Nagu kõige uhkem roos meie aiandis. Selle sordi nimi oli muide Mercedes.
Ma ei mäleta, mitu päeva võtsin hoogu, et teda üldse kõnetada. Mina elasin poiste ühiselamus, koos ühe viieteistaastase Mikko-nimelise poisiga. Eva elas kellegagi tüdrukute ühiselamus ja meie vahel oli tehnikumi peahoone kooli ametiruumide, sauna, söökla, klaveriga aula ja ajalehtede ruumiga. Sinna oli muuhulgas tellitud ka Postimees ja teadsin, et Eva käis seda lugemas. Proovisin mõnel päeval samal ajal ajalehtede tuppa sattuda, aga see plaan läks kuidagi luhta. Taolised manöövrid töötavad ehk filmides, elus või praktikas on jõle keeruline kuhugi «juhuslikult» sattuda. Pool oktoobrit 1992 uimerdasin majas õhtuti ilmaasjata ringi. Ma ei saanud Evat ju ka tehnikumi hoovis puu taga varitseda. Niisiis koputasin 1. novembril julgust kokku võttes Eva uksele ja küsisin, kas ta tahab minuga kirikule kakaod jooma jalutada. Ta oli lahkesti nõus.
Niisiis kõndisime üle mäe kiriku suunas edasi. Jõime pagariäri kohvikus kakaod. Käin seal vahel praegugi ja meenutan 1. novembrit 1992. Kakaomark on Tazza. See tuleb automaadist ja iga kord, kui seda joon, lähen ajas 30 aastat tagasi. Minu vastas istub sinimustvalgete silmadega tüdruk. Ma mäletan isegi, mis tal seljas oli – pruunid kingad, helesinised teksad, pruun villane kampsun, mille rinnal oli roosa ornament. Tal oli valge suure tutiga suusamüts ja valged kindad.
Tagasiteel läks ilm juba talviselt külmaks. Olin unustanud enda kindad koju. Eva kindapaariga saime siiski mõlemad sooja. Mul pole õrna aimugi, mida Eva minus nägi, aga olin rõõmus, et ta midagi nägi.
Eva rääkis soome keelt väga armsa aktsendiga. Veel armsam oli aga kuulata ja vaadata pealt, kuidas ta rääkis telefonis oma kodustega eesti keelt. Ma ei saanud mitte mõhkugi aru, aga nägin, kui õnnelik ta oli. Ühtlasi sain aru, et minuga Soomes ei oleks see neiu kunagi nii õnnelik nagu rääkides oma emakeelt ja elades Eestis.
Eva meenutas tihti hea sõnaga naljaka nimega linna, kus ta oli enne Soome sõitmist aastakese ülikoolis õppinud. Selle linna nimi on Tartu. Soome keeles me ütleme Tartto, kirjutatud kujul tartu tähendab soome keeles käskivas kõneviisis kinni haaramist. Carpe diem tõlgitakse tavaliselt soome keelde tartu hetkeen. Alguses ei osanud ma selle linna nime isegi hääldada, olin võimeline hääldama iga eesti sõna valesti ja kui aus olla, oli see äärmiselt lõbus.
Tartusse kolimine ei tulnud päris lambist. Mul oli nii või naa tahtmine välismaale elama minna. Kui ma poleks kohtunud Evaga, proovinuks saada Jersey saarele roosikasvandusse. Mina olin meist kahest see, kes käis välja mõtte, et lähme Tartusse, õpime seal koos aiandust. Eva andis ettevaatlikult mõista, et ma ei pruugi seal hakkama saada. Võibolla ütles ta näiteks, et «kulla Mika, seal pole isegi apelsinimahla». Võibolla oli see midagi muud. Igal juhul minus tärkas sisu, päris Soome sisu, mis tähendab väge, jonni, trotsi ja jõudu. Eks see Eva ütlemine läks veidi hinge ka. Ütlesin talle, et nüüd on Tartusse minek.
Alles Tartu ülikoolis sain aru, kui karm on olnud idapoolsete karjalaste saatus. Need, kes teise ilmasõja järel Soome ei saanud, tundusid Stalini jaoks Vene-Karjalas liiga kahtlase seltskonnana. Järgnesid küüditamised, mille tulemusena puhastati Soome piiri äär karjalastest, Tverist ehk Kalinini oblastist sai piirkond, kuhu karjalasi sattus elama kõige rohkem – umbes 140 000. Soome piiri äärde, karjalaste ajaloolistele põlistele aladele ehk Viena Karjalasse (sama mis Valge mere Karjala), Aunuse Karjalasse, Laadoga Karjalasse ja Karjala kannasele jäi neid ainult 80 000. Arvud on mul meeles ülikooli ajast. Kui ma vaatasin praegu Vikipeediast, millal see võis nii olla, tuli välja, et tegu oli 1989. aasta andmetega. 2010. aasta andmetel oli Karjalas 45 500 ja Tveri aladel 60 000 karjalast.
Eestikeelsest Vikist lugesin oma kurvastuseks, et Soome karjalased on kõik soomestunud. See vastab ühest küljest tõele, soome keel on ka minu emakeel ja see murre, mida räägin, on ametlikult soome keele murre ja ma ei nõua sellele ka muud staatust. Mingit Karjala riiki ma rajama ei hakka ja olen väga õnnelik Soome kodakondsuse ja passi omanik. Samas, umbes kümme protsenti nendest 400 000st sõja järel Soome evakueeritutest olid ikkagi karjalased, kes rääkisid oma keeli. Ma kirjutasin meelega keeli, sest ühe karjala keele asemel on käibel mitu keelt ja omavahel toimub vägikaikavedu, mida parema meelega jälgin kõrvalt. Vaatame, kas keegi sealt üldse võitjana väljub.