/nginx/o/2022/04/18/14491172t1h5368.jpg)
Veel kuu aja eest sai Kristina Knut Shanghais ringi liikuda peaaegu vabalt. «Tegin linna peal pikki jalutuskäike,» ütleb Knut, kelle töökoht ühes Shanghais baseeruvas start-up´is oli tegelikult kodukontorirežiimile üle läinud juba märtsi keskpaigas. Kuid aprilli algusest muutus kõik.
Enam kui 26 miljonile inimesele koduks olev Shanghai alustas koroonajuhtumite mahasurumise eesmärgil mastaapse lock-down´iga. Esialgu pidi see kestma viis päeva, kuid lukustusmeetmeid on tänaseks korduvalt pikendatud.
Meetmete rangus Shanghais varieerub piirkonniti. «Suuremates ja suuremate ressurssidega naabruskondades on värava juures valvur, kes ei lase inimesi välja ega sisse,» räägib Knut. «Meie hoone on pisike ning valvurit pole, värav on lahti, nii et osa naabreid liigub väljas ringi, kuigi keegi sellest avalikult ei räägi.»
Ta ütleb, et on ka ise käinud vastu võtmas pakke ja korraks uudistanud tänavale. Esimestel päevadel oli maja sissepääs jalgrattalukuga kinni pandud, kuid hiljem see lukk kuhugi kadus.
/nginx/o/2022/04/18/14491175t1h15ad.jpg)
Samas on naaberhoovi sissepääs aga suisa plankudega kinni klopsitud ja «sealt kohe kindlasti välja ei saa».
2017. aastast Shanghais elav ja seal Eesti ettevõtlust edendav Kadri Karolin Kõuts mainib aga, et reeglite eiramine on suur risk. Paljude välisuste juurde on pandud vabatahtlik, kes liikumist pingsalt jälgib. «Inimestel, kes piirangutest kinni ei pea, tuleb tegemist politseiga.»
See, kui suure riski allikaks üht või teist elamukompleksi loetakse, sõltub testidest. Eestlanna räägib, et elanikele on valitsus jaganud kiirtestid, mida igapäevaselt teha – tulemustest peab tegema foto ja selle postitama, et rajoonikomiteel oleks olukorrast täpne ülevaade.
Knut ütleb, et kõik testimised ja tulemused registreeritakse äppidesse, nagu WeChat ja AliPay – läänelikus mõistes oleks see sama, kui testitulemused ilmuks Whatsappi või PayPali. Lisaks tehakse ka PCR-teste.
Mingit graafikut selle kohta ette ei anta, lihtsalt hoovi ilmuvat valges kaitseülikonnas vabatahtlikud, keda hiinlased kutsuvad baymax'ideks (lumememme meenutav koomiksikangelane – toim) või dabai´deks ehk «suurteks valgeteks». «Siis hakkavad testitegijad ruuporiga karjuma, et nüüd on aeg alla tulla,» kirjeldab Knut.
/nginx/o/2022/04/18/14491174t1hcc9f.jpg)
Kõuts tegi PCR-testi viimati 9. aprillil ja kuna nende majas ühtegi positiivset testitulemust ei tulnud, loetakse tema elukohta madalama riski alaks, kust tohib minna isegi kodutänavale. Sellega kaasneb aga alati hoiatus, et ei kõnnitaks liiga kaugele.
Eestlanna saab seetõttu õues jalutada ka oma koera Dalit, kuid range režiimiga piirkondades elavad koeraomanikud peavad lemmikuid pissitama korterites spetsiaalsetele mattidele: paljud on varunud ka toikaid ja kuivanud lehti, et see tegevus koerale kergem oleks. Tõsi, internetigruppidest on teada, et mõned koeraomanikud hiilivad oma lemmikutega välja ka kella kolme-nelja paiku öösel, kuna siis on valvurite valvsus madalaim.
/nginx/o/2022/04/18/14491176t1h62f1.jpg)
Kristina Knuti naaber andis aga postiivse PCR-testi. «See tähendab, et terve maja elanikud ei tohi seitse päeva üldse väljas käia, välja arvatud testimas. Järgnevad 7 päeva võime juba oma hoovis jalutada... kui vahepeal mõni positiivne testitulemus kuskilt ei tule, siis hakkaks kõik otsast peale,» räägib Knut. «Ristnakkused on üsna sagedased.»
Kõige keerulisem oli toiduga varustamisega aprilli esimestel päevadel. «Paljud varusid ainult nelja päeva jagu toitu,» ütleb Knut ning meenutab, et kuulis siis palju jutte inimestest, kel polnud piisavalt toitu ega joogivett. Hiljem on naabruskonna komitee muutunud väga aktiivseks ning «alates karantiini seitsmendast päevast on meile kuhjaga toitu saadetud: peamiselt kartuleid, porgandeid, kapsast, rohelisi köögivilju».
Knut sai ka neli kilo riisi, kaks kana, mitu lihakonservi, mitu pakki nuudleid, tualettpaberit, seepi, šampoone, riidepesuseepi, nõudepesuvedelikku ja toiduõli. «Osalt on hea meel, et nii rikkalik saak, teisalt tekib küsimus, et kui pikk see lockdown saab olema,» möönab eestlanna.
Ta ütleb, et grupiostude abil on naabruskond saanud ka pisut luksuskaupu, näiteks kohvi, torti, jäätist ning puuvilju. «Oste organiseerib vabatahtlik naaber ehk grupijuht, kes paneb kõik ostjad ühte WeChati gruppi ning arveldab ja hoiab nendega kontakti seal.»
/nginx/o/2022/04/18/14491180t1he354.jpg)
Kõuts märgib aga, et kuna varakamad shanghailased on ilmselt ostnud kokku suurtes kogustes kaupa, on probleeme mõningate eluks vajalike tarbekaupadega seebist tualettpaberini.
Lisaks on paljud, ennekõike vanemad inimesed, harjunud igal hommikul käima turul ja neile on olukord emotsionaalselt eriti raske. «Nad on harjunud turult oma igapäevast vajalikku kraami kätte saama ja see on olnud ka tähtis koht suhtlemiseks, see on olnud kohaliku kultuuri osa.»
Kuigi kuni pühapäevani ei olnud Shanghais registreeritud ametlikult ühtegi koroonasurma – väide, millesse suhtutakse skeptiliselt, sest teadaolevalt on linna hoolde- ja vanadekodudes surnud viimasel ajal palju patsiente –, näeb protokoll ette kõigi positiivseks osutunute saamist spetsiaalsetesse «karantiinihaiglatesse», mille tingimusi kirjeldatakse ebainimlikena.
«Kui aasta tagasi kardeti Hiinas koroonaviirust nagu tuld, siis nüüd, uuema omikronlainega, ei karda hiinlased mitte viirust ise, vaid meetmeid, mis praeguse «võitlusega» kaasnevad,» ütleb Kõuts. «Eurooplased võivad mõelda, et meil oli ju ka eriolukord, kuid see, mis Hiinas hetkel toimub, on ikka hoopis teine tase.»
Knut kinnitab sama: «Kardetakse positiivset PCR-testi tulemust ning et saadetakse karantiinilaagrisse. Paar tuttavat, kes on karantiinilaagrisse sattunud, ei hoia end tagasi, kirjeldades sealseid õudseid tingimusi.»
Kuigi valitsus on Hiina internetti tõhusalt tsenseerinud, on loomuldasa isepäised shanghailased muutunud väga kartmatuks. «Kui varem võis harva näha, et tavalised inimesed poliitikat arutavad, siis praegu on üsna üllatav, kui kartmatult kõike kritiseeritakse,» ütleb Knut. «Absoluutselt kõik Shanghai elanikud, kellega olen kokku puutunud, ei hoia end tagasi Shanghai linnavalitsuse sõimamisega.»
/nginx/o/2022/04/18/14491179t1hae4a.jpg)
Knut märgib, et inimesi on ajanud vihale kuuldused liiga paljudest juhtumitest, kus inimesed ei saanud arstiabi kriitilisel momendil lockdown'i tõttu ning asjaolu, et meditsiinisüsteem on üle koormatud, kuigi enamik uutest Covidi haigusjuhtumitest on asümptomaatilised.
Rahulolematus ja protest kaob sotsiaalmeediast tsensorite abiga kiiresti, kuid Kõuts mainib, et kuivõrd inimesed veedavad praegu suure osa oma ajast online'is, jõuab ka kiiresti ärakeelatav sõnum levida paljudeni. Hiinlastel on komme teha postitustest ruttu screenshot´e, et neid hiljem uuesti jagada. «Internetikasutajad leiutavad iga päev uusi viise, kuidas tsensoritest mööda pääseda ja oma sõnumeid levitada. Võib väita, et on toimumas mingit sorti social awakening.»
Kõuts loodab optimistina, et valitsus annab konkreetse kuupäeva, millal linn taasavatakse. «Selline pidev teadmatus on vaimselt hästi kurnav. Algselt pidime eriolukorras olema ainult 5 päeva – seda on nüüd siis teadmata ajaks pikendatud. Siiamaani on uskumatu mõelda, et 26 miljoni elanikuga linn on lihtsalt seisma pandud – see on ka kohalikule majandusele äärmiselt ebaproduktiivne. Tarned, äritegevus – kõik seisab. Shanghai näitel on ju selge, et omikron levib ka nendes piirkondades, mis on juba nädalaid lukus olnud, ehk tegemist ei ole efektiivse ja jätkusuutliku lahendusega.»
Seda, et midagi muutub, loodetakse aprilli lõpust, hiljemalt maist.
/nginx/o/2022/04/18/14491173t1hd310.png)
Knut arvab, et praegu rakendatavad meetmed – näiteks ajutiste karantiinihaiglate püstitamine ja 26 miljoni elaniku igapäevane testimine – on ääretult ressursse raiskav meetod ning majanduslikust ja logistilisest seisukohast jätkusuutmatu.
«Praegune stress, millega kohalikud iga päev silmitsi seisavad, jätab veel aastateks inimeste psüühikale jälje. Zero Covid on liialt absolutistlik lähenemine sellisele keerukale probleemile,» ütleb ta.
/nginx/o/2022/04/18/14491181t1hc93a.jpg)
Kahel korral Hiina koroonavaktsiiniga ning mullusügisel Eesti-reisil ka Pfizeriga vaktsineeritud Kõuts rõhutab aga vaktsineerimise olulisust, pidades seda ainsaks viisiks, kuidas liikuda edasi enam-vähem normaalse elukorralduse suunas. CNNi andmetel on üle 80-aastaste vaktsiiniga hõlmatus Hiinas aga madal: vaid 15 protsenti.
Shangaisse elama jäänud välismaalased jagunevad Knuti sõnul kahte leeri – esimeses on totaalne paanika ja plaan kiiremas korras lahkuda Hiinast, teised on aga olukorraga rahulikult leppinud. «Ilmselt paljud välismaised talendid, eriti lastega pered, kaaluvad sel aastal siit ära kolida,» nendib eestlanna siiski.
Kõuts, kes loodab Hiina jääda, ütleb, et kui väga tahta, oleks talgi ilmselt võimalik kasvõi kohe Eestisse tagasi sõita, kuid see eeldaks PCR-testi tegemist ja spetsiaalsete lubade hankimist, samuti oleks keerukas saada transporti Pudongi lennujaama. Edaspidised plaanid sõltuvad sellest, kui kaua eriolukord kestab ja kas taolisi eriolukordi hakkab esinema ka edaspidi.
Samas on positiivne see, et inimestevahelised suhted on soojemad kui eales varem. «Ühtehoidmist on viimastel päevadel väga palju tunda olnud – naabrid toetavad ja abistavad, jagatakse toidukaupa ja muud vajalikku.
Sama tunnistab ka Kristina Knut: «Ma olen praeguses korteris elanud poolteist aastat ning ei tundnud eriti oma naabreid. Lockdown'i alguses moodustus kiiresti WeChati grupp, kuhu naabrid kõik majaelanikud lisasid, nii välismaalased kui kohalikud. Kõik on meeletult armsad ja abivalmid. Kui kellelgi on midagi kodust puudu, saame teineteisega vahetust teha.
Juba oleme planeerinud, et peale lockdown'i peame kõik kokku saama ja hoovis peo tegema.»
Kadri Karolin Kõuts on õppinud Hongkongi ülikoolis ajakirjandust ja veab Shanghais Eesti ettevõtete Hiina turule sisenemise projekti projekt-86.com.
Kristina Knut on õppinud hiina keelt ja kultuuri Lõuna-Taani ülikoolis ning elanud enne Shanghaid ka Pekingis.
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)