EKSTREEMNE REIS ⟩ Purjejahis reisiv režissöör: mitme kogenud inimese arvamust olin lihtsalt sunnitud eirama

Krister Kivi
, ajakirjanik
Copy
«Merel pole seda võimalust, et sa «astud maha», ja merel ei saa olukordi «seisma panna»,» tõdeb Priit Valkna. «See on üks suur katsumus.»
«Merel pole seda võimalust, et sa «astud maha», ja merel ei saa olukordi «seisma panna»,» tõdeb Priit Valkna. «See on üks suur katsumus.» Foto: Priit Valkna

Kõige parem koht purjejahis Vindö 30 on otse vööris, kus asub üks pisike konku. Igal õhtul poeb meresõitja Priit Valkna sinna «otsekui hamster urgu» (need on ta enda sõnad) ning aegamööda kütab keha ruumi ümbritsevast talvest veidike soojemaks. Kuid uni on lainetel üldjuhul hea ja sügav, kui ta kord tuleb.

Nüüd on Valkna lõpuks jõudnud Šotimaale. Ja tuleb otsustada, kas ja kuidas edasi.

Sellel, mis tuntud režissööri ja kultuurikorraldajat mullu novembris ihuüksi Läänemerele viis, on mitu põhjust. Ühelt poolt võib-olla mingi tunnetatud ülekohus, mille eest Valkna lahkus, või siis soov, nagu ütleb purjetaja ise, püüda ära põgeneda oma kõige halvema mina eest, ent olulise põhjenduse rännakule loob ka reisil üles võetav videomaterjal. Filmi tegema hakkama inspireeris omakorda Voldemar Veedami kuulus raamat «Purjetamine vabadusse», mis viib meid 1944. aastasse, teise sõjaaega, mil Läänemerel patrullivad Vene laevad ning Eestist põgenejad ei saa kergemalt hingata enne, kui on jõudnud läbi Taani väinadest ja üle Põhjamere Šotimaale Fraserburghi. Selles nii sümboolses linnas, kus põgenikud end esimest korda vabana tundsid, randus aprilli esimestel päevadel viimaks ka Valkna. Tormidest lõpuks veidi rahunenud Põhjamere ületamine vaevu kümnemeetrises laevakeses võttis aega kolm ööd, selja taha jäi aga jäise Läänemere lainetel ja sadamakestes veedetud talv.

Pikki peatusi tegema on lõunasse viival rännakul sundinud niihästi rapsiv kliima kui ka mitmesugused tehnilised ülesütlemised: Gotlandil purunes mootoril võll ning Valkna, kes pole ise sugugi tehnikainimene, oli sunnitud lõpuks leitud tuhandeeurose asenduse kättpidi jäises ja õlises vees olles oma kohale sobitama. Ka päeval, mil Postimees Nädal Valknaga Edinburghi raudteejaama lähistel kohtub, otsib habetunud meresõitja mööda Šotimaad raskesti leitavat varuosa jagajasse: laev seisab kusagil põhjas Aberdeeni lähistel, vajamineva jubina leidmiseks tuleb sõita aga veel allapoole, Bamburghi. Kuid esialgu sobitame end pubi The Guilford Arms rohelisest nahast järidele ning tellime kaalikaputru ja haggis’it ehk kaerahelveste ja ürtidega kokkuküpsetatud kopsu- ja südametükke (muide, väike ehk päevaprae mõõtu portsjon maksab muide 4 naela ehk tsipake alla 5 euro). «Šotimaa on väga lihtne: looduselt väga rikas, kuid muidu märkimisväärselt vaene; inimesed elavad siin väga lihtsat ja maad ligi elu,» möönab Valkna peagi. «Ma pean ütlema, et Eestis on palju asju hästi – olen sellest alles siin aru saanud.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles