LAPIMAA ⟩ Poromaffia ja suusamemmed

Virmalised on Lapimaal nõnda tavalised, et neid võib näha igal teisel öösel.  Foto: Triin Lellep

Kevad Lapimaal on imeilus, lumi on endiselt väga paks, aga pole enam kaamost, päike paistab kõrgel taevas ja külmakraadid on täiesti talutavad (päeval alla kümne kraadi miinusesse ei lasku). See teeb täiusliku suusailma. Seda teavad soomlased, kes igal kevadel võtavad endale suusapuhkuse (hiihtoloma soome keeles) ja kogunevad sõpradega, perekondadega erinevate põlvkondadena Lapimaale, ikka selleks, et suusatama minna. Rajale lähevad kõik beebidest raukadeni, ja ma ei liialda! Beebid pakitakse lamba- ja põhjapõdranahkadesse ja nad reisivad kaasas kelkudes, mis rakendatakse suusataja keha külge. Ja seeniorid, neid näeb rajal ikka 100-aastaseni välja, kusjuures mõnikord tuleb neil kõndimine välja vägagi vaevaliselt, aga kui suusad alla saavad, muutub kõik!

Saamide telgis lõkke ümber end soojendades teen juttu kahe šveitslasest kaasreisijaga, mis neid siia maailma lõppu küll tõi. Tahtsime näha tõelist talve, põhjamaa talve, vastavad nad kuuma marjamahla lürpides, nagu Lapis kombeks. Ma ei hakanud nende avastamisrõõmu ära rikkuma teadmisega, et kalendrikevade ajal pole enam päris talvega tegemist. Tegelikult tegid nad aga väga õigesti. Nimelt hakkavad Lapimaal Euroopa turistihordid kokku kuivama ja hotellid võtavad üle soomlased. Eks nad teavad, millal on siin parim aeg talvepuhkuseks ja nüüd tean ka mina – Lapimaa ootab külalisi aprilli lõpuni.

Laplaste lemmikjook ei ole kohvi ega tee, vaid imemaitsev kuum marjamahl. Foto: Triin Lellep

Talv polegi nii pime

Lapimaal on aga nii palju põnevat pakkuda, et sinna tasub minna isegi siis, kui sa pole suur talvespordi harrastaja. Minu ammune unistus oli ära näha virmalised, tundra, põhjapõdrad ehk porod ja muidugi kohalikega juttu vesta, sest minu süda on valutanud juba ammu nende raske elu pärast kaamose ajal.

Suureks üllatuseks laplased hoopis kiidavad oma talve. Mõistsin, et detsember-jaanuar on täis erilisi värvikombinatsioone looduses, hanged on küll siniseks, roosaks või lillaks maalitud. Ja sain teada, et laplased ei pea pilkases pimeduses hakkama saama, sest miinuskraadidega on taevas aina selge, kuu valgustab ja lumi võimendab seda omalt poolt.

Igal aastal ehitatakse järvejääst võimas lumelinn ja hotell, kus saab 300 euro eest ka ööbida- ainukeseks soojenduseks magamiskott ja põdranahad. Skulptorid valivad teema ja tulevad üle maailma kokku, et lumelinna luua. Sel aastal oli teemaks tulevik ja ühes hotellitoas võis näha hiigelsuuri tulnukapäid.  Foto: Triin Lellep

Kui paljudes Kesk- ja Lõuna-Euroopa maades jääb lume saabudes kogu elu seisma, siis laplasi isegi 40 kraadi ja rohkem ei morjenda. Põhjapõdrakasvataja Sanna nendib, et siis autod küll käima ei lähe, aga tööle tuleb ikka minna, tema rakendab põhjapõdrad saani ette. Kellel seda luksust pole, peab kondiauru kasutama. Isegi lapsed käivad koolis – absoluutselt iga ilmaga.

 

Ylläs

Suusakeskus Soomes Lapi maakonnas Äkäslompolo külas

Suusaradasid 330 km

Mootorkelguteid 410 km

Soome pikimad suusanõlvad (pikim laskumine on 3 km Ylläse mäel)

Hotellide ja mägede vahel on pandud liikuma buss

Kuhu minna Lapimaal? Levi on ehk kõige tuntum, aga kui «Šveitsi alpide» stiilis arhitektuurile ja peopidamisele eelistad päris Lapi tunnet, siis sõida Ylläsele. Seal on Soome suurim suusakeskus ja miski ei kopeeri alpikülasid, vaid on saanud inspiratsiooni saamide kultuurist.

Mina olin Ylläshumina hotellis Äkäslompolo külas, kus palju kaminate, küünalde ja põhjapõdrasarvedega sisustatud imelisi puitmajakesi. Meeri oli küla kuumim tüdruk ning kui lõpuks ta väga nõudlik isa ühe kosilasega nõustus, saigi Meerist ja Toivost imeline ja töökas paar, kes 18-aastastena vallavanema jutule läksid ideega ehitada suur hotell. Plaan tundus toona utoopiline, sest külas polnud isegi ühtki kohvikut. Nüüdseks on aga unistus teoks tehtud- piirkonna prestiižsem hotellikompleks üles ehitatud ja ka külast on saanud suur turismi kuurort.

Ramona ja Michael Šveitsist tulid Lapimaale otsima tõelist talve.  Foto: Triin Lellep

Mida Lapis teha? Virmalisi vaadata. See on peaaegu alati turistide esimene soov. Selleks on lausa oma äpp loodud (Aurora), mis teavitab tõenäosusest 5 minutilise täpsusega. Kõige tavalisemad on rohelised virmalised, mida võib näha igal teisel ööl.

Selle peale ei liiguta kohalikud kulmugi, muud värvi virmalised toovad aga nemadki toast välja. Esimene öö ma ei tundnud virmalisi ära. Taevasse tekkisid küll udu taolised pilvekesed, aga mina ei pidanud neid millekski, kuniks kohalikud mulle selgeks tegid, et sinna udusse tekivadki lähiminutitel virmalised. Nii oligi, paar minutit kannatust ja udu hakkas võtma värve, kuniks kogu taevas sai virmaliste (seekord rohelist) tantsu täis.

Põtradele ei meeldi kallistused

Poromaffia. Ma pole veel seni aru saanud, miks eestlased soomlasi porodeks ehk põhjapõtradeks kutsuvad, ehk selle pärast, et neid on Soomes väga palju – Lapis rohkem isegi kui inimesi. Üllataval kombel kuuluvad kõik põhjapõdrad kellelegi, kui palju aga kellelgi porosid on, sellele küsimusele kuulsin vaid ühte vastust: «mõlemal pool puud». Poroomanikele tähendab see küsimus: «kui palju sul pangas raha on?» Mitte just väga meeldiv jututeema ehk.

Kuigi põhjapõdrad tunduvad armsad ja sõbralikud, siis tegelikkuses inimeste kallistused ja lähedus ei meeldi neile mitte üks raas.  Foto: Triin Lellep

Pool aastast elavad põhjapõdrad metsas ja tundras, kui aga talv läheneb ja söögipoolisega raskeks läheb, tulevad omanikud neid metsadest kinni püüdma, küll helikopterite, ATVde, küll isegi lassodega ning nad viiakse aedikutesse, kust nad seotakse nööriga puude külge, et nad ei kakleks ega üksteise sööki ära ei sööks. Nimelt olevat nad päris sallimatud ja tujukad tegelased. Vaatamata sellele, et põhjapõdrad omanikelt pool aastast iga päev süüa ja hoolitsust saavad, ei meeldi neile inimeste tähelepanu ning paid ja kallistused on neile õudusunenäod. Sellel on tegelikult ka evolutsiooniline seletus, nimelt on nende nahk väga tundlik, et neid päästa verehimuliste sääskede eest, kes porode karva sisse pesasid armastavad teha.  

 

Soomlased võtavad igal kevadel endale suusapuhkuse ja kogunevad Lapimaale, et suusatama minna. Rajale lähevad kõik – beebidest raukadeni.

Porokasvatajate suguvõsad on Lapis väga levinud ja neil on lausa omad seadused kui ka omad vägikaikad vedada. Mõned suguvõsad on tülis juba nii ammu, et isegi enam põhjust ei mäletata. Noor pealekasvav põlvkond üritab siiski vanu asju unustada ja nii kaob ehk varsti ka poromaffia. Lapis saab põhjapõtradega saanisõitu teha, neile süüa anda ja päris lähedaltki uudistada, kuniks neid paitama ei hakata.

Minu reis oli üllatusterohke, aga kõige rohkem tegi rõõmu saamide siiras südamlikkus, avatus ja rõõmsameelsus. Jah, kui isegi –40 kraadi ja pimedus neid ei morjenda, siis ei murra nende positiivsust miski!

Kelle jaoks põhjapõtradega sõitmine liiga aeglane, saab Lapimaad avastada ka mootorsaani seljas.  Foto: Triin Lellep