HOTELLIARVUSTUS ⟩ Kui rongist mahajäämine on õnn ja mitte õnnetus

Hotellis on kokku 14 sviiti, millel on – kas Soomes pole see tegelikult ütlematagi selge? – privaatne saun. Tubadel on sügavsinised seinad ja sisearhitekti käsi on lisanud heldelt ektravagantseid detaile. Foto: Scandic Grand Central

Silvia Pärmann avastab Helsingi arhitektuuripärli, Saarineni projekteeritud raudteejaama kunagises kontoritiivas eelmisel aastal uksed avanud Scandic Grand Central´i, mis ilmselt üks šikimaid jaamahotelle maailmas. Kuulsast skandinaavia minimalistmist pole lõhnagi.

Paabulinnud, peeglid, luksuslikud tapeedid, sügavsinine samet, keset päeva kamina ees tugitoolides logelevad külalised – ehkki see maja on üdini Soome maja alustades Eliel Saarinenist, kes võitis 1909. aastal Helsingi raudteejaama uue peahoone arhitektuurikonkursi kuni selle kaasaegse interjööri loonud arhitektuuribürooni Futudesign, pole seal põhjamaist vaoshoitud värvigammat ega lähenemisest «vähem on rohkem».

Arhitektuuribüroo Futudesign on tõlgendanud Eliel Saarineni arhitektuuri julgelt täiesti uuest vaatenurgast ja loonud ruumi, kus huvitavad on nii vanad kui uued elemendid. Foto: Scandic Grand Central

Siin-seal leidub veel Saarineni disainitud originaalmööblit, fuajeed ja teise korruse koridore ehivad Paavo Tynelli 1950ndatel loodud originaalvalgustid ja alles on jäetud isegi kahepoolsed kõrged klaasidega uksed kunagiste kabinettide eest.

Linnalegend räägib, et Saarinen ei armastanud pikki koosolekuid ja disainis toolid kunagistesse juhatuse ruumidesse meelega ebamugavad. Tänaste hotelli nõupidamisteruumide kliendid ei julge staari loodud toolide kohta muidugi midagi halba öelda. Foto: Silvia Pärmann

Arvestades umbes 150 eurost hinda öö eest standardtoas, on väike Soome disainiajaloo kursus, mille hotellis ringi jalutades endale korraldada saab, kena boonus. Raudteelased on sellest luksusest nüüd tõrjutud töötama moodsasse klaasist ja betoonist kontorihoonesse kusagil äärelinnas – samas võivad mugavamad neist selle kolimise eest ülemustele kindlasti tänulikud olla.

Araabia maade kaubanduskeskustes üllatasid mind kunagi tervisesportlased, kes põrgukuumuses tänavatel sörkimise asemel olid enda jaoks avastanud need väikeste linnade mõõtu hästi konditsioneeritud majad, kus võib vabalt joosta maratoni distantsi ühtegi koridori kaks korda läbimata.

Standardtubade seintel on Helene Schjerfbecki teoste reprod, mille originaalid asuvad hotelli vastas olevas Ateneumi galeriis. Foto: Silvia Pärmann

Grand Central on küll majesteetlikult suur vaid Soome kriteeriumite järgi, ent ei maksa üllatuda, kui sprindientusiastid selle vihmastel ja tuulistel päevadel peagi vallutavad, sest hotelli koridorid on tõesti muljetavaldavalt pikad – 159 meetrit – mis on võrdne raudteejaama perroonide esialgse pikkusega. 10 000 sammu päevas astuda pole seal majas peatudes mingi probleem ja kõik töötajad on silmatorkavalt heas vormis.

Soome kõige pikem hotellikoridor – 159 meetrit – konkureeris maja valmimise ajal raudteejaama perroonide pikkusega. Foto: Scandic Grand Central

Ja kui olete ühe korra näiteks telefoni tuppa unustanud ja selle alles hotelli trepil avastanud, siis järgmine kord toast lahkudes kontrollite seitse korda, kas kõik sai ikka kaasa. Nõudke tuba lifti lähedal, kui kaalu kaotada ei taha.

Muidugi saab kaalukaotust kompenseerida tõeliselt külluslikul hommikusöögil, kus hotellis valitsevat dekadentlikku meeleolu arvestades puudusid minu üllatuseks küll vahuvein ja kalamari, aga kus kõik on orgaaniline, fair trade või vabalt ringi jooksnud.

Suvel laienevad restoran ja baar suurde sisehoovi, sopiline siseruum pakub talvel ka palju mõnusaid nurki, kus unustada, et viibid rohkem kui 300 toaga hotellis.

Helsingi raudteejaama välisilme pole aastakümnetega märkimisväärselt muutunud, küll aga linn selle ümber. Siiski on julgetud luksust õhkav hotell avada ühistranspordi tuiksoonel, sest keegi ei eelda, et kliendid saabuvad ühekaupa hiiglaslike linnamaasturitega. Foto: Scandic Grand Central

Baar on saanud popiks juba ka kohalike endi seas. «Kas väike või suur pokaal,» küsib baarmen veinisoovi peale. Soome alkoholipoliitika on kurikuulus ja väike pokaal on portsjon, mille sommeljee teistes riikides veini degusteerimiseks pokaali valab ja suur muu maailma normaalne.

Kas keegi on kunagi tellinud väikese, uurin baarmenilt sel ajal, kui ta mulle «suurt» pokaali kallab – kurioossel kombel on tegemist itaallasega – ja ta vastab sekunditki meenutamisaega võtmata: ei. Ja kahele inimesele mõeldud suupistevaliku kohta ütleb ta, et see on mõistlik pigem ühele – mis hiljem siiski ei ostutu tõeks mitte-itaallaste silmis.

Kui selline ongi uus põhjamaine elustiil, siis mulle see meeldib. Sest vähem oli tegelikult ikkagi alati vähem.