SINNA JA TAGASI ⟩ Haikala ja eetika

Grööni hai oma loomulikus keskkonnas. Foto: Hemming1952/Wikipedia Commons

«Ah, ma armastan nii väga krevette,» võib inimene seltskondlikult ohata. Ta võib väga armastada ka cherimoya’sid, siiakala ja grillkana. Mingit monogaamsust pole nõutud ning armastuse objektidele lõpeb asi seda liiki kire puhul alati ühtemoodi: neid ootab ees ärasöömine.

Eksootilised toidud, mida eelistatakse suhu pista ühes või teises ilmanurgas, on ajalooliselt alati olnud osaks reisijuttudest, mis krehvtisemad kui Worcestershire’i kaste.

Teatud maades süüakse asju, mille allaneelamine tundub meile ühel või teisel põhjusel vale: Koreas koeri, Sardiinias kärbsevakladest kubisevat juustu casu marzu’t. Ma ei ole Peruus kunagi tellinud seal väga armastatud meriseapraadi, sest olen alati kahtlustanud, et väike armas elukas menüü sirvimise ajal pahaaimamatult kusagil puuris heintes krabistab. Samal põhjusel olen omal ajal vältinud ka Hiina mereannirestorane, millest mõnes – oh õudust – tuleb praeks minev kala või krabi basseinist ise välja valida. Kuid kas parem on osta juba väljapüütud haikala? Just seda ma Islandil paraku tegin.

Jäistes vetes elav grööni hai (Atlandi polaarhai, Somniosus microcephalus) on tohutu, täiesti mõrtsukhai suurusjärku. Ta on ka ülimalt loid (kuidas hai toidu kätte saab, on mõistatus), silmast tolknevate parasiitide tõttu peaaegu pime, puudulike kuseteede tõttu toksiline ning ennekõike iidne: hai võib elada sajandeid. Siis püütakse ta aga kinni, tehakse kuubikuteks ja pannakse oma kehamahladesse fermenteeruma, et mürgid lihast välja imenduks. Tulemuseks on vänge lõhnaga snäkk, mille maitses korraga vanu sokke, atsetooni ja toorest pekki. Vanemas keskeas müüjaproua Netto supermarketis hakkas tahtmatult keelt limpsama, kui küsisin, kas neil hákarl’i on müügil. Oli: väike vaakumpakike maksis ümberarvatult pea kakskümmend eurot, kilohind seega saja ligi.