Saar, mille sarnast maailmas ei eksisteeri

6. aprill 2022, 17:58

Korsika on Vahemeres üks vähestest saartest, mille rannikut ei palista kümnekorruselised hotellikompleksid ning ligipääsu randadele ei takista eramaa sildid. Nagu on öelnud Balzac: tegemist on Itaalia päikese käes peesitava Prantsuse saarega. Korsika, Kallisté, Île de Beauté – Kaunis saar – on täielikult oma nime vääriline, sest kaunimat me ei tea. Oma reisimuljeid jagab FlyMeAway tegevjuht Jurgis Sedlenieks.

Olen käinud Korsikal nii sügisese karnevali ajal, mil Monte Cinto mäetipp juba lumine, kui ka juulis, mil teeservadel laiutavad müügiks aprikoosihunnikud ning rand täitub prantsuskeelsete puhkajatega. Samuti ka kevadel, mil barokk-kiriku lõunapoolsel pingil istudes sain põsesarnale esimese päikesejume.

Korsika ligipääsmatus ja vahest ka saarlasi puudutavad eelarvamused on jätnud meile avastada massiturismi poolt määrimata autentse keskkonna kesk Vahemerd. Saarel ei kohta külalised hiiglaslikke hotellikomplekse, erarandu ega reisigruppidele mõeldud suuri restorane.

Kodusaare suurejoonelised loodusvaated võisid olla seemneks ka Napoleon Bonaparte'i ambitsioonidele maailmalaval. Võimsad panoraamid ja hambulised mäed, mille tippudelt ulatub pilk Vahemereni isegi saare keskelt. Järsud, ent see-eest hästi märgistatud matkarajad innustasid ennastki kangelastegudele.

Prantsusmaalt on Korsika laenanud keele, gastronoomia ja kindlasti ka petankimängu, mis on erakordselt omane rahulikele Lõuna-Prantsusmaa õhtupoolikutele. Nii nagu prantslased, on ka korsiklased pragmaatilised inimesed, kes teevad otsuseid aeglaselt ja leiavad mooduseid, kuidas elu nautida. Itaalia mõju on korsiklastele muu hulgas andnud päikese, mõned keelelised eripärad ja sajandeid kestnud Genova vabariigi okupatsiooni.

Ei tohi unustada, et 18. sajandil oli Korsika lühikest aega ka iseseisev ning selle pealinn oli mägine Corte saare keskosas. Tänane Corte on elanike arvult Paide suurune väikelinn, mille on kiirelt seljatanud aktiivne Bastia ja itaaliapärane Ajaccio. Corte on endiselt koduks Korsika ülikoolile ja meenutab aastaid, mil valge, musta mauri peaga lipu kõrval ei lehvinud mõne teise võimu sümbolit. Öeldakse, et korsiklasi iseloomustab omapärane vaoshoitus ja ka teatud uhkus. Meie kogemused Korsikal seda ei kinnita. Päeval, mil tuli koju sõita, aitas kanalisatsioonikaevu kukkunud autovõtmeid välja õngitseda terve küla. Soojale kivimüürile toetuv perenaine kutsus aeda ja pakkus maast kõige magusamaid aprikoose.

Korsika on saar, mida nauditakse kõigi meeltega, kuid enim hellitab meid lõhnataju. Koirohu ja punaka ogalise lantaani mõrkjas aroom moodustab koos magusa roosi ja soolaka mereõhuga kirjeldamatu koosluse, mida ostaks meelsasti kaasa, kui mõni leidlik ettevõtja seda toota suudaks.

Korsika hellitab ka silmi – seda juba hetkest, mil kaugusest hakkab paistma esimene hägus suitsusinine mäeküngas. Korsika suitsune sina on maastiku lahutamatu osa, nagu Eestit võiks iseloomustada talvise lumega moodustuv sinimustvalge metsapiir.

Meil oli õnne, sest meie kõrvu kostis ka Korsika polüfooniline laul, mis tekitas üleloomulikke tundmusi, mida võiks ehk võrrelda õigeusu jumalateenistusega.

Ja värvid! Korsika kauneim külg läänes on pööratud loojuva päikese suunda. Calanquesid ehk Vahemere fjordid värvuvad õhtupäikeses tuhandesse punakasroosasse tooni, mis loovad koos sinakasrohelise merega muutliku ja vahel lausa uskumatu värvide mängu. Või Sanguinares' saared Napoleoni sünnilinna Ajaccio lähistel, kus päikeseloojang värvib kaljud täiesti punaseks. Või Palombaja rand, mille valge liiv ja madal vesi tekitavad troopilise ranna tunde. Ning erkvalge 70-meetrine kalju, millele on veel 17. sajandil uljalt rajatud Bonifacio linn, mis on kontrastis vanalinna hoonete kollaste pastelltoonidega. Korsika värvid pole kunagi erksad või kirkad, neil on alati juures mingi udusem pooltoon.

On seiklusi, mida tahaksime kogeda veel. Sõit Korsika raudteel, inseneride meistriteosel, Korsika põhjakeskusest Cortesse, asulasse, mis oli 18. sajandil iseseisva Korsika pealinn. Kaheksajalad ja seepiad kohalike soovitatud restoranis Erbalunga külas, kus pooled söögiriistad viis kaasa maruline Vahemeri. Hingetuks võtvalt pikk Aragoni kuninga trepp Bonifacio vanalinnas, mida mööda see Hispaania aadlik oma südamedaami juurde tõttas. Liiga palju magusaid aprikoose ja virsikud, mis said kohalike soovitusel Bastia turult ostetud. Ent just esimene hingetõmme Korsika mõrkjalt lõhnavat õhku on põhjus, miks võtta ette teekond saarele, mille sarnast tõepoolest maailmas ei eksisteeri.

Kommentaarid

Saar, mille sarnast maailmas ei eksisteeri

Märksõnad