SEITSE KÜSIMUST ⟩ Rein Kuresoo: Moslemitaadid panid mu paljaid reisi väga pahaks ja pildusid mind kividega
1. aprill 2022, 16:28
Bioloog ja 2020. aasta parimaks reisiraamatuks valitud teose «Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed» autor Rein Kuresoo igatseb aina Aafrikasse. Kuid mitte mingil juhul kuhugi suvalisse lõunamaa kuurorti, et seal «morsana rannas lesida» või lihtsalt õlut limpsida.
Mis on see koht, kuhu ikka veel tahaksite tagasi minna? Miks?
Botswanas ja Sambias olen ööbinud paikades, kus lõvid möirgavad nii lähedal laagripaikadele, et see paneb selgroolülid vibreerima. Ja igal hommikul antakse savannis värske ja ainukordne etendus. Näen neid paiku sageli unes.
Milline teie senistest sõitudest on osutunud kõige katsumusterikkamaks?
Nõuka ajal oli mul mitmeid äpardusterikkaid reise ühele viiendikule planeedist. Päris täbaraid olukordi on mul olnud nii Aserbaidžaanis ja Turkmeenias. Aga kõige vintsutusterohkem oli mu ekspeditsioonireis koos naisega Krimmi, kuhu ma ka oma kooliaegse pinginaabri kaasa kutsusin. Krimmis pidi augustis olema soe ja kuiv, nii et maga või pargipingil. Aga sedapuhku sadas järjepanu kaks nädalat. Kolmekesi me telki ei mahtunud ja sageli ei saanud me isegi linnast välja, et telki kuhugi püsti panna. Tuli seista tundide pikkustes sabades, et saada pileteid sõiduks ühest linnast teise ja vahel lõppesid piletid seismise ajal otsa. Kord saime laevapileti sõiduks Sevastopolist Feodosijasse, kohale jõudes selgus, et kui me kohe tagasi ei sõida, on väga räbal lugu, sest tagasipiletid on kogu nädalaks välja müüdud. Olime pidevalt magamata, minul varastati kott koos ekspeditsioonil kogutud materjali, dokumentide ja rahaga. Vahel naeratas meile õnn ka — Jevpatorija rannas lennutas merelt tulnud vesipüks kümneid telke taeva alla, meist möödus see mõnekümne meetri kauguselt.
Millisele eksootilisele toidule mõtlemine paneb suu vett jooksma?
Viimati mõtlesin Uganda ananasside maitsele, panin silmad kinni ja vesistasin suud. Pidin Ugandasse taas minema veebruaris, aga andsin enne äralendu positiivse covid-testi ja pidin suu puhtaks pühkima.
Milline paik koduses Eestis on teie jaoks veel avastamata?
Tunnen suurt osa Eestit üsna hästi — Läänemaal, Saaremaal, Pärnumaal ja Ida-Virumaal võin navigeerida ühest huvitava loodusega kohast teise ilma GPS-i ja kaarti kasutamata. Ka kodust Tartumaad tunnen nagu vestitaskut, aga veidral kombel pakub Võru- ja Setumaa mulle ikka veel rohkesti avastamisrõõmu.
Mis on kõige ohtlikum olukord, millesse oma reisidel sattunud olete - ja mis aitas seda lahendada?
Nooruses tehtud reisidel NLiidus juhtus mitut puhku ohtlikke seiklusi, mind on röövitud nii Turkmeenias kui Aserbaidžaanis. Aserbaidžaanis käisin ma koos Leningradi botaanikutega ekspeditsioonil. Kord tuli purjus mägilaste jõuk meie laagrisse Agdami-peediveinidega pidu pidama. Õhtu edenedes hakkasid laamendajad meid nugadega ähvardama. Olukorra päästis ekspeditsioonikaaslane Igor, kes oli imposantne hallipäine mees — kummalisel kombel austasid kaabakad vanema mehe autoriteeti.
Pidin oma spetsiifikast lähtudes aeg-ajal tegema väljasõite omal käel. Kirovabadi (praegune Ganja) lähedal tungis kolm meest mulle kallale, lõi mind pikali ja üks neist hoidis pussi mu kõri peal. Kui nad olid mu raha ja abielusõrmuse kätte saanud, lasid nad mul minna. Õnneks oli mul võõrastemajas veel veidi raha — nii sain ekspeditsiooniga taas liituda. Käisin ka Lenkorani (Lənkərani) madalikul ja sattusin piiritsoonile liiga lähedale. Seal äratasin ma oma lühikeste pükstega tähelepanu (pikad püksid olid hotellis pesus, sest Kaspia madalikul tuulega ringilendav tolm oli higiga segunedes need jäikadeks betoonkaatsadeks muutunud). Moslemitaadid panid mu paljaid reisi väga pahaks ja pildusid mind kividega. Mind arreteeris KGB, kes tundis huvi, miks on mu passis andmed nii kirillitsas kui “nemetskimi bukvami”. Veetsin nende juures üle poole päeva, kuni nad olid Tartu KGB-st saanud andmed selle kohta, et ma olen ikkagi inimene. Mul kästi 24 tunni jooksul Aserbaidžaanist lahkuda. Seda ma paraku teha ei saanud, sest pidin alles kolme päeva pärast oma ekspeditsioonikaaslastega Tbilisis kokku saama. Uskumatuid, ehkki vähem ohtlikke seiklusi juhtus sel reisil veelgi. Tagasivaates tundub selline adrenaliinirohke odüsseia etem kui eelkirjeldatud nüride kannatuste jada Krimmis, aga tagasi Aserbaidžani ma mingil juhul ei igatse.
Kas reisimine paneb teid vahel ka süüdlaslikult tundma?
Jah, lennuhäbi ei ole mulle võõras. Mingil juhul ei reisi ma kuhugi lõunamaa kuurorti, et seal morsana rannas lesida ja hotellis külma õlut limpsida. Ma pean endaga rahu tegemiseks oma sihtkohast võimalikult palju teada saama, veel koju jõudeski teadmisi täiendama ja taas sinna naasma.
Kuhu loodate sõita järgmiseks?
Selle sügise plaanides on taas külastada Botswanat ja Namiibiat. Pikemas perspektiivis tahaks väga minna Mana Poolsi rahvusparki Zimbabwes, Dzanga-Sangha rahvusparki Kesk-Aafrika Vabariigis ja Zakoumasse ja Ennedisse Tšaadis.
