SEITSE KÜSIMUST ⟩ Berit Renser: «Maailmas ongi üldiselt sõbralikud, head ja hoolivad inimesed»

2018. aastal valiti Berit Renseri teos «Minu Indoneesia: maailma makett» üheks kahest aasta parimast reisiraamatust. Foto: Berit Renser

Tallinna Ülikooli nooremteadur ja reisikirjanik Berit Renser räägib, miks ta on salaja torti söönud kaubanduskeskuse tualetis ning milline ta reisisoovitustest ajas täiesti muutunud on. 

Millises riigis elavad kõige meeldivamad inimesed?

Nii sooja vastuvõttu kui 2009. aasta Gruusias ei mäleta ma küll kusagilt mujalt. Ehkki meil oli plaanis mööda riiki hääletada, siis selleni me lõpuks ei jõudnudki, sest alati oli keegi suure naeratusega juhututtav meile järgmise transpordivahendi, magamiskoha ja õhtusöögi organiseerinud.

Tegelikult on reisimise suur boonus arusaamale jõudmine, et maailmas ongi üldiselt sõbralikud, head ja hoolivad inimesed – isegi nendes paikades, mis Eestist vaadatuna võivad mõne jaoks hirmsa ja koledana paista.

Mida reisimine teile teie enda kohta õpetanud on?

Kindlasti on seljakotirännakud kasvatanud minus teadmist, et olen kohanemisvõimeline. Tunnen end mugavalt nii lossis kui hurtsikus.

Lisaks tean, et saan igas olukorras hakkama. Võin publitseerida Indoneesias raamatu, korraldada võõras riigis prügikoristuskampaania, pidada prantsuskeelseid kõnesid Benini lavalaudadel või esineda indoneesiakeelses tele-eetris. Neid olukordi on hea ka koduses Eestis meenutada, kui uusi asju alustades on vaja rind julgelt ette lüüa.

Millisele eksootilisele toidule mõtlemine paneb suu vett jooksma?

Mu mälus on küll mõned lõhnad ja maitsed, mis endiselt kummitavad. Mäletan Peruu kalurikülas saadud ceviche't, mis oli nii vürtsine, et isegi kohalikel poistel süües higi voolas. Mäletan, kui pehmelt sulas suus Goa ranna haikala kookospiima kastmes. Aga mäletan soojalt ka seda hirmkallist šokolaaditordi tükki, mida me sõbrannaga Ramadaani-aegses Dubais salaja kaubanduskeskuse WC-kabiinis sõime.

Soovitage mõnda toredat paika Eestis, kus end alati hästi tundnud olete?

Põnevad on kindlasti Peipsiäärsed külad ja Narva Veneetsia. Aga alati ei jaksa ka antropoloogi pilguga ringi käia, vahel tahaks lihtsalt sõprade maamajades üheskoos vedeleda või mõne metsajärve parvel ulpida.

Mille pärast reisimise eel närveerite?

Ma kardan hirmsasti lendamist: õhkutõuse, maandumisi ja turbulentsi. Õnneks on mul iseloom selline, et ma hirmu pärast kunagi midagi tegemata ei jäta.

Kas reisimine paneb teid vahel ka süüdlaslikult tundma?

Viimasel ajal olen tõepoolest oma ökoloogilisele jalajäljele rohkem mõelnud, ehkki ma reisimist selle pärast katki pole veel jätnud. Küll aga saab oma reisistiili kohandada: lennata mitme lühikese reisi asemel pikemaks ajaks ühte kohta ja kombineerida puhkust kaugtööga – just naasin selliselt reisilt Kambodžasse. Sümpaatne oli ka avastus, et nüüd aitab ka Skyscanner teha piletiostul rohelisemaid valikuid.

Millist praktilist reisikavalust tahaksite teistegagi jagada?

Kui ma kümme aastat tagasi propageerisin võrdlemisi internetivaba reisimist, siis nüüd on mu soovitus kardinaalselt muutunud.

Nüüd ma soovitan hoopis pikema reisi puhul osta endale kohalik SIM-kaart koos internetiga ja laadida alla just sellest riigis populaarsed rakendused. Etioopias oli taksoäpp ohutuse garantii, samas kui Kambodžas tähendas see, et maksid õiglast hinda. Kindlasti soovitan leida igalt reisilt ka kohalikud sõbrad, kuid nemadki on viimastel aastatel peamiselt suhtlusäppide kaudu kättesaadavad.