Seda, mis on keskmine valuutakurss, kõrvale ei näidatud, kuid algul ma tõesti ei kahtlustanud midagi. Seljaaju küll mäletas, et käärid võivad olla suured – aastaid tagasi nägin Tallinna lennujaamas valuutavahetuspunkti, kus Brasiilia reaali müüdi kursiga 2,47, ostukurss oli aga 5,71 –, kuid seal toimetas kupüüridega inimene. Mõtlesin, et ega siis masin, erinevalt inimesest, petma hakka.
Rusikareegel on, et valuutakursid, mille puhul automaat näitab kohe mahaminevat summat kaardiomaniku koduvaluutas, on peaaegu alati kahjulikud. Nii eelistasin algul siiski päevakurssi, mida ei avaldatud. Kuid sularahaautomaat oli osavalt programmeeritud ja hoiatas mittefikseeritud kursi soovimise peale, et ise teate: sellisel juhul lisandub 60 reaali teenustasu. Nii lasi uimane ja pikast lennukist dehüdreeritud eurooplane end ikkagi suunata eelistama varianti, millega 500 reaali väljavõtmine läks maksma üle 128 euro. Õiglasem kurss, selgus veidike hiljem, oleks olnud kusagil 90 euro kandis.