N, 29.09.2022

Ukraina üle südant valutav eestlanna: kanadalasest töökaaslane vaatab mulle imestunult otsa

Postimees Reis
, reis.postimees.ee
Ukraina üle südant valutav eestlanna: kanadalasest töökaaslane vaatab mulle imestunult otsa
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Ukraina lipp. Pilt on illustreeriv.
Ukraina lipp. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Millised meeleolud valitsevad Ukrainas aset leidva sõja tõttu Kanadas? Oma mõtteid jagab Torontos elav eestlanna Ene Timmusk, kes on ühtlasi ka raamatu «Minu Kanada» autor.  

«Ma usun, et suren varsti. Järgmiste päevade jooksul. Selles linnas elavad kõik surmaootuses. Soovin vaid, et surm ei tuleks liiga hirmsana…» Nii kirjutab üks Mariupolisse lõksu jäänud naine. Ja taas kord on mul silmis pisarad. Murest ja vihast, aga ka jõuetusest, et ma ei saa midagi enamat ukrainlaste heaks teha. Siiani pole läinud ühtegi päeva, kui mu põsed poleks märjad. Sõja kolmandal päeval pidin lausa peavalurohtu võtma, sest ei suutnud kuidagi rahuneda.

Ma ei teagi, miks ma seda nii sügavalt läbi elan. Võiks ju mõelda, et olen kaugel turvalises Kanadas. Ja ma pole ju isegi ukrainlane, mul pole pereliikmete hulgas (vähemalt oma teada) mitte ühtegi sealt pärit sugulast. Mu kanadalasest töökaaslane vaatab mulle imestunult otsa, kui räägin, kui väga kogu asi on mu südamesse läinud. Jah, ta on nõus, et Venemaa on koleda asjaga hakkama saanud. Aga talle jääb võõraks minu mure võõraste üle… Teine jällegi paneb geograafiliselt Ukraina hoopis valesse paika… Mis ei tähenda, et nad ei annaks oma panuse toetuste ja annetuste näol.

Mõtetes number üks

Minu leivaisa (ehk siis eestlaste ja lätlaste ühine pank) oli üks esimestest finantsasutustest, kes annetas kümme tuhat dollarit siinsele organisatsioonile Kanada Ukraina Kongress, mis vahendab toetusi otse Ukrainasse. Väga paljud panga liikmed, kaasa arvatud mina, on seda juba teinud. Kaalusin teiste eeskujul panna endale elamine kinni Airbnb kaudu Kiievis või mujal Ukrainas, et mõnda sealset peret toetada. Niipea kui see idee liikvele läks, maksti mõne päevaga üle 2 miljoni dollari ukrainlastest korteri- ja majaomanikele, kes turistidele oma elamist välja üürivad. Mõte oli muidugi selles, et keegi ei lenda päriselt kohale. Isegi kui mõnel ka selline hullumeelne idee oleks, siis ei saa sugugi kindel olla, kas see elamine pole praeguseks juba maha põlenud või õhku lennanud. Aga niimoodi on võimalik oma rahaga ukrainlasi toetada.

Ma siiski tuba ega korterit kinni ei pannud vaid käsitööhuvilisena haarasin mõttest toetada mõnda käsitöölist. Võtsin läbi Etsy ühendust süstikpitsi mustreid müüva ukrainlannaga ning ostsin talt mitu mustrit.

Aga kõik see tundub ikka nii vähe. Eriti selle taustal, milline info minuni jõuab. Ma vaatan Eesti televisiooni Ukraina uudised ja ma ei saa kuidagi eemale Twitteri kontost (millelt pidin aastast 2009 kogunenud paksu tolmukorra eemaldama) või jälgin Facebooki gruppe, kus Ukraina põhiliseks teemaks. Kõik muu, mis ajajoonel vastu vaatab, lükkan hooletult eemale. Olen ka avastanud, et ei suuda õieti ei ühtegi filmi süveneda ega raamatut lugeda, ilma et vahepeal telefoni või tahvlit ei haaraks. Kõik muu tundub nii väga tühine. TikTok, mis varem mulle meelelahutust pakkus, näitab mulle peamiselt Ukrainaga seotut. Paistab, et on tõesti väga tark programm, suutes lugeda, mis mul mõtetes number üks on.

Nõnda on ka täiesti loomulik, et olin kohal Toronto kesklinnas kohe esimesel pühapäeval peale sõja algust. Eks ikka selleks, et näidata oma toetust. Meid oli seal peaaegu sama palju kui Tallinnas Vabaduse platsil. Kuigi oleks võinud ju oodata rohkem inimesi. Sest meid elab siin linnas ju üle 5 miljoni. Muidugi peab meeles pidama, et mitte kõik siin Kanadas pole nii lähedalt puudutatud kui meie, eestlased, kelle kodumaa on Ukrainale siiski nii lähedal, ja kes me väga hästi ka ajaloo põhjal teame, mida Venemaa oma juhiga endast kujutab. Ilm näitas end tol päeval täiesti kummalisest küljest, nagu oleks tajunud, et õhus on rahutust. Nägime päikest, aga ka kõva tuult ja ootamatuid lühikesi lumesadusid. Miski ei heidutanud seda rahvast, kes tänavail. Ukraina lippude kõrval nägin lehvimas Eesti, Läti, Leedu, Poola, Gruusia, Taiwani, Aserbaidžaani ja veel teisigi lippusid. Ühe aseri käest pidin üle küsima, kust ta pärit on. Ja justkui mingisse salaseltsi kuuluvalt vahetasime pilkusid, mis ütlesid rohkem kui sõnad. Ümber seisvate lugematute ukrainlaste tänusõnad andsime tagasi oma tänuga neile ja nende rahvale, kes nõnda tulihingeliselt idanaabri vastu võitlemas.

Soov leida seletust

Kõigi nende mõtete virr-varris ja vaidlustes trollide ning muude ullikestega Facebookis, kus kiidetakse idanaabri riigijuhti ning proovitakse selgeks teha, et mina olen propaganda ohvriks langenud, sain ootamatult sõbraks ühe Kiievis elava naisega. Radmila jagab iga päev mitu korda oma kogemusi ja teateid olukorrast, mis otse tema ümber. See uus tutvus tõi sõja äkitselt mulle veelgi lähemale.

Arvestades, et ma olin viis aastat tagasi Invictus mängudel vigastatud eestlastest sõduritele tugiisikuks, siis kõik sõjaga seotud ja sealsed kannatused omandavad mitmekordse tähenduse. Invictus Games ehk Võitmatute mängud on prints Harry poolt alustatud rahvusvahelised spordivõistlused vigastatud sõduritele. Kolmandad mängud peeti aastal 2017 Torontos ja mul oli võimalus seal Ukraina meeskonnaga suhelda. Kuna nende inglise keel ei olnud väga tugev, siis võtsin oma vene keele oskused kasutusele. Üks imelik asi on meeles. Mulle jäi mulje, et kuigi nad vene keelest said aru, siis polnud nad sugugi altid seda kasutama. Üks noorem oli vaid natuke jutukam. Nüüdse sõja taustal, kus Ukraina vene keelt kõnelevad elanikud neavad Venemaa põrgu põhja ning lubavad enam mitte kunagi vene keelt suu sisse võtta, mõistan neid hoopis paremini. Ootamatult on mul lisaks tekkinud soov teha ukraina keelega rohkem tutvust.

Nõnda jõudis minuni teadmine, et, kui ilmub uuesti minu raamat Kanadast, siis annetan sealt saadud autoritulu Ukraina heaks. Ma julgen ka valjusti öelda, et ma ei hooli, kas see läheb relvamoona hankimiseks või väikesele Ukraina põgenikule mänguasja ostmiseks. Ma ei ole üldse sõjakas, aga hetkel lihtsalt ei jõua kaasa tunda nendele ründajatele, kes peavad sõda võõral maal. See kaastunne oli ja on minu sees samas olemas. Eriti kurb oli näha ühte videot vene emast, kes oli Whatsappi (!) kaudu teada saanud oma poja hukkumisest, ning see oli ka kõik. Igasugused järelpärimised armeele oma poja saatuse kohta jäid tulemuseta. Samal ajal, kui hauaplats oli valmis ja kirst ostetud... Ma ehmatasin, kui mu uus ukrainlannast sõber ütles, et temal ei ole sellistest inimestest kahju. Alles siis jäin mõtlema, mida tema peab praegu tundma, kui vene sõdurid pommitavad haiglaid ja koole. Mis hetkeni sa sõdurina pead ülemuste käsku täitma, küsib mu hing. Ma ei tea, mis nende peas toimub. Mu hea pool proovib leida seletust, aga teine pool on muutnud külmaks ja kalgiks. Sest saan äkki aru, et Radmila kingades seistes mõtleksin päris kindlasti täpselt nii kui tema.

Ma loodan südamest, et mu hirm on alusetu. Aga ma lootsin ka südamest, et Venemaa Ukrainat ei ründa...

Mõni väidab, et ongi alanud kolmas maailmasõda. Mõni ütleb, et võime sinna sattuda, kui… Ma tahaks uskuda seda teist väidet, kuid arvestades, et terve maailma on praegusesse konflikti ühel või teisel moel kaasa tõmmatud, siis ma ei imestaks, kui ajalooraamatud kunagi kirjutavad just meie käesolevast ajastust kui uuest suurest globaalsest konfliktist. Ma loodan südamest, et mu hirm on alusetu. Aga ma lootsin ka südamest, et Venemaa Ukrainat ei ründa...

Kanada riik võtab Ukrainas toimuvat üsna tõsiselt, kuigi mõne asjaga on minu meelest liialt viivitatud (näiteks Vene propaganda-televisioon keelustati alles mõned päevad tagasi). Hiljuti avaldati nimekiri inimestest, kes venelaste poolt sanktsioonide alla pandud. Tundub justkui mänguna lasteaias, kus Venemaa ei saa läänest halvem olla ja teeb oma sanktsioonid: näiteks ei tohi teatud inimesed Venemaale reisida või seal pangakontosid omada.

Enamik «musta nimekirja» sattunuist patsutasid üksteist õlale või said tervitusi kaasvõitlejatelt, sõpradelt ja tuttavatelt, et neid üles loetleti. See oli tunnusmärk, et nad on tõesti midagi tähelepanuväärset korda saatnud. Selliseid inimesi leidus ka meie endi kogukonnas, üheks neist Kanada-eestlane Marcus Kolga. Ta on juba aastaid siinsetele venelastele pinda käinud oma kommunismi kuritegude paljastamisega ning Vene tegevuse valgustamisega. Venelased pole mitte rahulikult tema tegevust vaadanud ja on talle lausa surmaähvardusi saatnud.

Marcuse kõrval on veel teinegi kohalik eestlane – Markus Hess. Tema oli üks neist, kes algatas musta lindi päeva, millega mälestatakse kommunismi- ja natsismi ohvreid igal aastal 23. augustil, Molotov-Ribbentropi lepingu allkirjastamise aastapäeval.

Üle miljoni ukrainlase

Kanada on praeguseks saatnud Ukrainasse relvi, rahalist tuge, humanitaarabi. Ja ma ütleks, oleks imelik, kui ta seda ei teeks. Peaaegu 1,4 miljonit elanikku peab end siin ukrainlaseks (maailmas peale Ukraina ja Venemaa on just Kanada kogukond kolmas oma arvukuselt). Päris paljud neist rändasid siia juba sajand tagasi ja elavad siiani Kanada keskosas, preerias. Ikka seal maastikul, mis meenutab nende endi steppe ja avaraid välju ning kus nad said jätkata põllupidamisega. Eks neid tulijaid on olnud hiljemgi. Näiteks teise maailmasõja sabas nagu paljud eestlased. Ning hilisemalt juba siis, kui vabadus oli kätte võidetud.

Hetkel on Kanada valitsus teinud uksed lahti kõigile Ukraina põgenikele, keda lubatakse riiki jääda lihtsustatud korras kuni kolmeks aastaks. Peale seda saab igaühe sooviavalduse edasiseks eraldi läbi vaadata, kui nad soovivad päriseks jääda. Väga paljud kohalikud pered on end kirja pannud, et võtta tulijaid oma koju. Midagi sarnast juhtus süürlaste vastuvõtmisega, kui 25 tuhat põgenikku paigutati vabatahtlike hoole alla. Kes lubasid vastutada nende eest esimese aasta jooksul. Selles suhtes on kanadalastel väga suur süda sees. Mis sest et ma ennist nende teadmatuse kallal norisin.

Ma kujutan tegelikult ette, et paljudel Ukraina põgenikel on juba keegi siin ees. Vaevalt et niisama kergelt tahetakse nõnda kaugele tulla. Kui just väga seikleja ei ole. Ning tõenäoliselt on vaja ka lennupiletid ise muretseda. Kuigi Kanada kaalub ka võimalust saata lennukid järele neile, kes on avaldanud soovi tulemiseks ja kes on avaldused edukalt täitnud. Nii nagu mõne aasta eest toodi siia kohale süürlastest pagulased.

Ma nii loodan, et see niinimetatud «operatsioon» ometigi läbi saab. Et ukrainlased saaksid terve maailma toel oma riigi uuesti üles ehitada. Sõja esimestel päevadel andsin enda jaoks veel ühe lubaduse. Kindlasti oma raha turistina just sinna riiki – Ukrainasse – viia. Loodan, et seal on peagi ohutu ja saan oma lubaduse teoks teha!

Märksõnad
Tagasi üles