SEITSE KÜSIMUST ⟩ Indrek Rohtmets: «Meie peres on neli täiskasvanud last kõik reisipisikust nakatunud»

Indrek Rohtmets Falklandi saarel koos kuningpingviinidega. Foto: Erakogu

Indrek Rohtmets on teadusajakirjanik, bioloog ja kirjanik, kelle teos «Üks rott läks rändama» jagas koos Eia Uusi 2021. aasta parima reisiraamatu tiitlit. «Normaalne inimlik suhtlemine kohalike inimestega võib avada suurel hulgal uusi aknaid,» ütleb Rohtmets, keda üle kõige tirib teda tagasi suurde Kalahari poolkõrbe,  mustalakaliste lõvide ja leopardide maale. 

Mis on see koht, kuhu ikka veel tahaksite tagasi minna? Miks?

Olen käinud peaasjalikult Aafrikas ja Ameerikates. Minult on varemgi küsitud sarnast küsimust ja vastamine ei ole mulle suuri raskusi valmistanud. Tahaksin ikka ja jälle minna tagasi Botswanasse Kesk-Kalahari hiiglaslikule loodusmaastikule, kus pole piirdeaedasid ja kus pärastlõunal lõkkepuid korjates võid avastada, et sinust paarikümne sammu kaugusel lebab leopard ja vaatab lihtsalt igavusest ,mida tühja sa seal askeldad.

Milline teie senistest sõitudest on osutunud kõige katsumusterikkamaks?

Pean siinkohal ütlema, et mind, õigupoolest meid, sest kõik pikemad reisid olen teinud koos abikaasa Mariaga, on kaugetel maadel saatnud õnn. Ei meid ole röövitud, veel vähem pole meid ka otseselt rünnatud. Ükskord siiski, Tansaanias, kuulsas Ngorongoro kraatris sattusime autoavariisse. Tavaliselt oleme auto üürinud ja ise sõitnud. Seekord oli meile aga nö. pähe määritud autojuht, kes tegi andestamatu vea sõites sisse järskude kallastega ojasse. Minu jaoks tähendas see kolme järgnevat reisinädalat murtud ribidega. (Murtud ribidest sain kuulda alles tagasi kodus röntgenis käies.) Algul oli muidugi väga valus, pärast aga tuli harjuda, sest reisi ei saaanud ju pooleli jätta. Ma ei tea, mida meie «tubli» autojuht mõtles, aga ta pidas järgmisel päeval pärast õnnetust tee peal auto kinni ja näitas meile ühte purunenud sõidukit, kus oli istme peal veel abi ootamas üks jaapanlastest abielupaar. Autojuht ütles meile, et vaadake, sel mehel seal on selgroomurd. Ei tea, kas ta tahtis sellega meile ütelda, et näete kui hästi teil läks. Ma ei saanud siis veel oma arvamust avaldada, sest ei suutnud õieti rääkida!

Millisele eksootilisele toidule mõtlemine paneb suu vett jooksma?

Me ei ole kunagi käinud reisidel, näiteks Aafrikas, mingeid kohalikke toite otsimas. Sihiks on ikka maa, loodus ja rahvas. Oleme olnud Aafrikas kaheksa reisi kestel kokku ligemale aasta oma elust ja ikka-jälle küsitakse, milline on Aafrika köök. Antagu mulle andeks, küllap seal leidub ka hulgaliselt hõrgutisi, keskmine aafriklane on aga väga vaene ja kui ta peaks saama endale lubada pool kana, kes on ilmselt terve oma lühikese eksistentsi kestel elu eest jooksnud (tulemuseks on, et kanakints koosneb peaasjalikult kõõlustest) siis on see tema jaoks juba suur luksus. Suahiili keeles on selle hõrgutise nimi nusu kuku. Aga olgu peale, üritan siis ka küsimusele vastata - mälusoppe läbi otsides meenuvad mulle Lõuna-Aafrikas, India ookeani ääres St. Lucias ülivärsked grillitud merekarbid (liiki ei oska ütelda) ja Tšiilist värskelt Vaiksest ookeanist välja võetud kala (taas ei oska liiki ütelda). Aga nendele, kellele meeldib grillimine, soovitan ma minna Argentiinasse. Igas väiksemaski restoranis saab kotleti nime all ligemale kaks kilo grillitud liha.

Soovitage mõnd toredat paika Eestis, kus end alati hästi tundnud olete!

Tuleb tunnistada, et olen koduses Eestis päris palju ringi liikunud ja kogunisti kaks raamatut kirjutanud. Üks on «Kultuurilooline Eestimaa» ja teine «101 looduspaika». Paraku ei tähenda see kaugeltki, et ma teaksin kõike kodumaa kohta. Eesti on palju suurem ja sisukam kui üks inimene jõuab seda haarata. Mulle meeldib vaadata erinevaid paikasid läbi looduse ja kultuuriloo. Fred Jüssi on kunagi ütelnud, et kui tahad näha midagi uut, käi vanadel radadel. Seda tähelepanekut tasub meeles pidada. Konkreetsemaks minnes, olen pärit Pandivere kõrgustiku lae pealt ja seal on Äntu järved. See allikajärvedega maastik on koht, kuhu ma ikka ja jälle tahan minna ja mõnikord näeb ka midagi uut, mida ei tahaks näha. Metsaraie front piirab neid imekauneid järvi kohati juba liiga lähedalt, nagu Vene sõjavägi praegu Ukraina linnu..

Mille pärast reisimise eel närveerite?

Poisipõlves lugesin palju reisiraamatuid. Olin siis üsna kindel, et minul ei avane kunagi võimalust kuhugi Aafrikasse või Ameerikasse sõita. Kui need võimalused aga lõpuks tekkisid, siis ei osanud ma küll muule mõelda kui reisiootusele. Närveerimise jaoks ei olnud seal kunagi kohta. Pigem seisad kalendri ees ja vaatad kui palju aega on veel jäänud järgmise reisini.

Kas reisimine paneb teid vahel ka süüdlaslikult tundma?

Süüdlaslikult? Ma pole kunagi osanud niimoodi reisimisele läheneda. Meie peres on neli täiskasvanud last ja nad on sellest nn. reisipisikust kõik nakatunud. Ehk on nad ilma süütundeta meilt selle üle võtnud. Kui nüüd otsida vihjet ebavõrdsusele - näe ühed käivad igal pool, teised aga ei saa kuhugi - siis mulle tuleb meelde üks Soome loodusajakirjanikust ja kirjanikust sõber, kes armastab ütelda: «Vaata, millal me viimati oma kodus mööblit või autot või igasugu kila-kola oleme vahetanud? Raha on kulunud reisimisele.»

Aga minu meelest on olukord Eestis ikkagi pigem selline, et normaalsetes oludes armastavad inimesed oma säästusid tihti just reisidele kulutada. Üks minu hea kunstnikust sõber küsis mult kord, aga miks sinna Aafrikasse ikka peab minema. Mõtlesin natuke ja vastasin, et millega veel oma mõtteid toetada ja olemisest aru saada. Ta ütles mulle vastu, et siis küll, jajah.

Millist praktilist reisikavalust tahaksite teistegagi jagada?

Ma ei tea, kas on üldse olemas praktilist reisikavalust ja kui on siis on see terve mõistus. Kuulsime näiteks kord Ugandas, aastavahetuse ajal ühest vene seltskonnast, kes olid kohale saabunud, kuusepuu kaasas ja kes alustasid viinajoomisega kell kuus hommikul. Mõnelgi puhul tundub ühele ja teisele, et reisil olles tohib kõvasti lärmata või tagatipuks kohalikesse üleolevalt suhtuda. Ma ei tea täpselt, mida sellised isikud mõtlevad, ehk arvab mõni, et kodus tagasi olen jälle vagur voonakene ja ajan tavapäraselt oma eluringi. Vaevalt see mingi suur kavalus on, aga reisile minnes tuleks ikka kodutööd teha, et paremini mõista mida sa näed ja keda sa näed. Ja veel, normaalne inimlik suhtlemine kohalike inimestega võib avada suurel hulgal uusi aknaid. Olime kord Falklandi saartel Lõuna-Atlandil ja meil polnud kuigi suurt ettekujutust, mismoodi seal elu käib ja kuhu minna. Läksime kohale jõudes õhtul Stanley (saarestiku pealinn) pubisse ja mõne tunni pärast oli meil mitmepäevane reisiplaan valmis ning hulk uusi tutvusi sõlmitud.