K, 7.12.2022

SINNA JA TAGASI ⟩ Ajareis ning avatud meel

Krister Kivi
, ajakirjanik
Ajareis ning avatud meel
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Häräpiima, sõira, suuliimi ja keldokala asemel olid hommikusöögilaual tavalisemad vorsti- ja juustuviilud. Kõike jagus, kuid miski ei pakkunud suurt elamust.
Häräpiima, sõira, suuliimi ja keldokala asemel olid hommikusöögilaual tavalisemad vorsti- ja juustuviilud. Kõike jagus, kuid miski ei pakkunud suurt elamust. Foto: Krister Kivi

Tean inimesi, kes nautisid võimalust käia talviti Eesti spaades, kuni spaad muudeti ligipääsetavaks vaid neile, kellel olemas koroonapass. Saunad ja mullivannid pakkusid keset külma talve soojust ja lohutavat vaheldust.

Mina polnud aga kordagi käinud üheski Eesti sanatooriumis, ei neis moodsamais ega ka ajaretkehõngulises, kuhu sattusin Värskas puhtalt seetõttu, et hädasti oli vaja öömaja.

Pärast pikka sõitu mööda üksildasi teid hakkab viimaks paistma tohutu järveäärne maja, nõuka arhitektuuri suursaavutus, mille akendes pilguvad üksikud tuled (näha pole aga ühtki praavitujat, vaid hiiglaslikud kased kohisevad pakaselises öös). Ning kui poleks olnud uusi rituaale (koroonapassi kontrollis vastuvõtus istunud üksildane töötaja, manitsused desotada pea iga posti juures käsi ja soovitus vältida paberraha), võinuks tunduda, et öögi on aastakümnetetagune. Pärast õhtueine lõppu (17–19) polnud sanatooriumikolossis võimalik osta terakestki söögipoolist, läbi ­tühjade koridoride uidates leidsin aga eest lõpuks vaimutoitu: raamatukogu, kus riiulis näiteks nii D. Granini kõrges eas teos «Ründan äikest» kui ka B. Dimitrova «Viimsepäevakohus». Vaid teleka käivitamine tõi tänapäeva, sest keegi Vene sõjaväelane räuskas kanalil Первый (Vene kanaleid oli valikus aga külluslikult, ilmselt piiri läheduse tõttu) «spetsiaalse sõjalise operatsiooni» teemadel.

Raamatukogukapp teostega, mis võivad paljudel juhtudel olla veetnud siin maailmas lugejast kauem aega. FOTO:
Raamatukogukapp teostega, mis võivad paljudel juhtudel olla veetnud siin maailmas lugejast kauem aega. FOTO: Foto: Krister Kivi

Tänapäevastressi leevendamiseks olnuks kindlasti hea kasutada spaa raviteenuseid (ravimuda vann 10 minutit 20 eurot, psühholoogi vastuvõtt 30 minutit 25 eurot jne), kuid läbi häda jõudsin osa saada vaid «spetsiaalsest toitlustusoperatsioonist»: hommikusöögi­laual ootasid keedumunad, vorstiviilud, kilud, viinerid, kapsasalat, pasteet, rasva­vanni lõtvunud peekon ja veel mõni ajatu roog, mis ei oleks hämmastanud ka 1992. aastal. Inimesed (neid oli siiski päris palju) einestasid vaikuses; vaid lõua all rippuvad maskid meenutasid, et oleme tänapäevas.

Käte desotamisele on sanatooriumis pööratud suurt rõhku. FOTO:
Käte desotamisele on sanatooriumis pööratud suurt rõhku. FOTO: Foto: Krister Kivi

Tegelikult julgeksin Värska sanatooriumi soovitada neile, kes armastavad loodust, rahu, muda ja nostalgiat või kel muidu avatud meel. Avatud meel on aga tähtis. Hea sõber, kes puhkab parajasti Hispaanias, kannatas päevi prussakalaiba pärast, mis tema kinnitusel oli kuivanud hotellis vanni põhja. «Olen kolm korda duši all käinud, vesi teda ära ei uhu,» kurtis ta ega mõistnud, kuidas toateenindus vastikut muumiat ometi ei märka. Jõudsime järeldusele, et «prussakas vannitoas» võib vahel olla metafoori «elevant elutoas» modifikatsioon.

Päev hiljem sain aga võiduka kirja: sõber oli üritanud lõpuks prussakat siiski ise lahti kangutada ja see osutus kõigest roosteplekiks. Suisa juubeldavalt kõlas ta moraal: «Ära mõtle negatiivselt!»

Märksõnad
Tagasi üles