SEITSE KÜSIMUST ⟩ Eia Uus: «Marokos miski nii tugevalt kutsub mind»

Eia Uus oma raamatu "Tüdrukune" esitlus Solarise Apollo raamatupoes. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Raamatuga «Kirjad Buenos Airesest» aasta parima reisiraamatu auhinna (tiitel läks jagamisele Indrek Rohtmetsaga) võitnud Eia Uus lausub, et reisimine on tema jaoks sageli seotud argipäeva eest põgenemisega.

Mis on see koht, kuhu ikka veel tahaksite tagasi minna?

Tai Kuningriik. Elasin seal vanuses 14 kuni 18, seega ei kujuta ette, millised muljed mul oleksid sellest kohast tavaturistina, ilma „lapsepõlve“ maitsete ja kodutundeta. Sealsed lõhnad, loodus, inimesed, toidud, hommiku- ja õhtuvalgus, vihmad, hütid mererannal, gekode ja konnade öine koor...

Eia Uus on elanud aastaid Tais, kuid sellel fotol on talletatud hoopiski Shaghai miljöö ja valgus. Foto: Erakogu

Mida reisimine teile teie enda kohta õpetanud on?

Minu jaoks on reisimine tihti seotud oma murede või argipäeva rõskuse eest põgenemisega. Aga alati taipan uuesti, et iseenda eest põgeneda ei saa, tagasi koju minnes olen mina ju ikkagi endaga kaasas. Pärast väikest reisi on korraks hinge tõmmatud ja loodetavasti pilk klaarim, et ette võtta vajalikke muudatusi.

Millisele eksootilisele toidule mõtlemine paneb suu vett jooksma?

Tais tehakse hästi palju toitusid tänaval kärupliidil. Kuigi suurem osa tai köögist on mu lemmikud, siis need on tänaseks maailma linnades alati kättesaadavad. Ent üks asi, mida ma kusagil mujal pole saanud, on tänava kärupliidilt paberõhuke suur krõbe pannkook, mis küpsetatud banaaniviilude ümber ruuduks volditakse, kondenspiimaga üle valatakse ja suupärasteks ruutudeks viilutatakse.

Soovitage mõnd toredat paika Eestis, kus end alati hästi tundnud olete? Saaremaa. Tavaliselt, kui mõne teretuttavaga juttu räägin, on nad veendunud, et olen sündinud saarlane. Tegelikult olen pärit Noarootsist, mandrilt, aga nii kaua kui ennast mäletan, päris pisikesest peale, on Saaremaa olnud mu õnnekoht. Tänu pandeemiale sain nüüd kaks aastat Saaremaal elada.  

Mille pikale reisile minnes kindlasti endaga kaasa võtate?

Raamatud. Isegi, kui ma tean, et pean kuu aega seljakotti tassima või et reisikodus on suur raamatukogu või kohver ammu ülekaalus. Kuigi alati on ka luger kaasas ja tuhandeid raamatuid telefonis, on meeletu nauding kaasa võtta raamatud, mis tükk aega riiulil oodanud.

Millises riigis elavad kõige meeldivamad inimesed?

Tai teine nimi on Naeratuste maa, ning Argentinas oli mul üle päeva tohutu hardus inimeste lahkusest – kuidas IGA inimene metroos annetab muusikule, või kui avastan, et olen rahakoti koju unustanud, toob kelner sellest teadmisest hoolimata süüa. AGA – olles aastaid elanud Aasias, ja käinud meeldivatest inimestest pakataval palverännul, ka inimsoojades Gruusias ja Portugalis, siis hoopis Chicago linn USAs oli see, kus olin pidevalt üllatusest keeletu. Selline inimlik soojus, heatahtlikkus ja abivalmidus! Ja ma ei pea silmas keep smiling võltsviisakust.

Kuna Chicago kõige meeldivamate inimeste edetabelites ei figureeri, siis tundub veidi hirmuski mõelda, et KUI soojad need Lõuna-Carolina ja Georgia omad siis veel on?!

Kuhu loodate sõita järgmiseks?

Marokosse. Tunnen, et seal miski nii tugevalt kutsub mind, suisa tung kisub kõrbe poole ning kultuur, arhitektuur, eluolu... Olen väga paljud pikemad või kaugemad reisid teinud üksi, sealhulgas ka üheotsapiletiga Argentinasse läinud, aga Maroko kohta kinnitavad mulle kõik, et see pole koht, kus üksi mõnus oleks. Usun, et õigel ajal satub mu teele hea reisiseltskond, kes tahab sinna minna sama palju kui ma ise.