Südatalvine Firenze võttis vastu kargusega, mis on omane Eesti jaanipäevalegi: seitse-kaheksa kraadi ei ole väga soe, ei peagi olema, aga on kuiv, paistab päike ja mitte kusagil pole ühtegi pilve. Siin-seal leidus rohelust, kuid üldiselt loodus puhkas ja paljud puud olid raagus. Päike paistis madalamalt, kui üldiselt ollakse Itaalias harjunud, aga see soojendas, silitas armsalt ning välikohvikus istudes võis jääda tunne, et telefon taskus on üle kuumenenud.
Polnud esimene kord seda linna külastada, kuid möödas on aastaid ja tuli tahe ennast proovile panna, kas saab taas vaimustuda.