VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ Minu Goa: «Panen selga sobivad kaltsud ja asun teele ainsasse lahti olevasse joogakooli.»
19. veebruar 2022, 15:57
«Kõigil, kes kunagi Indiasse sattunud, hakkab varem või hiljem Euroopa mõistes katus natuke sõitma. Tekib huvi peente energiate, kristallide, unenäopüüdjate, Ganeši ja Krišna vastu. Mõnikord on see huvi pealiskaudne, mõnikord irooniline, mõnikord järjest süvenev ja kõikehaarav,» tunnistab «Minu Goa. Päike, penid ja piña colada» autor Anne Vetik.
Ehkki olen korduvalt üritanud joogat armastama hakata, pole see mul õnnestunud. Ma ei ole väga paigal istuja inimene, välja arvatud siis, kui paigal istumine toimub heas seltskonnas, Prosecco ja joint näpus. Jooga on aga just kohal ja paigal ehk ühes asendis olemise kunst. Peaks mainima, et kuradi ebamugavas asendis olemise kunst. Endasse vaatamine, aeglased hingetõmbed ja kõik muud selle «praktika» osad käivad mulle rohkem või vähem ajudele. Sellegipoolest tajun ma, et jooga võiks mulle anda midagi, millest mul on puudus, ja olen seetõttu üritanud aeg-ajalt teemasse süveneda. Mõistagi ka Goas – kuidas siis mitte?
Koerad on just saanud minu ja Jessie kokku keevitatud õhtusöögi. Koerad on rohkem kui rahul, sest viimased kuud on nad pidanud piirduma hommikusöögiga, õhtusöök tekkis programmi alles nädala alguses, pärast mitmepäevast Michaeliga vaidlemist. Koer Puma istub täiesti võimatus asendis minu hurtsiku ees toolil. Tool on talle liiga väike – Puma on suuremat sorti ilus kõhn koer. Koera käpad on täiesti laiali, kael aetud kuhugi vasaku õla peale ja selgroog moodustab kena U-tähe. Puma on profijoogi, tal on igas asendis mugav. Peaasi, et kõht täis ja kärbsed ei tüüta. Mina seisan oma hurtsiku ees, sest lähen parasjagu joogatundi: panen selga sobivad kaltsud ja asun teele ainsasse lahti olevasse joogakooli. Hooaeg pole veel alanud, hooajal on Arambolis neid koole kõvasti rohkem. Tee kulgeb mööda hotellide ja kohalikule rahvale kuuluvate majade tagahoove.
Siin-seal passivad õhtuvärskuse saabumist ja mudalompide õndsat kombot nautivad pühvlid. Uurin pühvlitelt, kust saab mozzarella’t, sest nende piimast seda ju tehakse. Mulle vaatavad vastu niisked tumedad silmad, milles peituvat sõnumit on võimatu dešifreerida. Otsustan, et mozzarella küsimuses selguse saamiseks tasub külastada mõnda viisakamat restorani. Võimalik, et sealsed töötajad on jutukamad kui mudavanne nautivad pühvlipered.
Sedasi pühvlitega telepaatilist sidet luua püüdes jõuan joogakooli. Kool koosneb paarist selle distsipliiniga püsisuhte otsijatele mõeldud bangalost ja katusega kaetud betoonterrassist. Terrassi ääres istub väike grupp tundi tulnud tegelasi. Istun eemale, sest ma ei viitsi täna kellegagi suhelda, pealegi paistab mulle juba kaugelt, et tegemist on Ameerika esohipsteritega. Erinevalt segadust ning rõõmu külvavatest vene esohipidest on tegemist väga igava inimtõuga, kelle maagiliseks oskuseks on rääkida veniva New Yorgi aktsendiga erakordselt tüütut juttu, edastades üldtuntud fakte nii, nagu need oleksid sind parasjagu ruineeriva indiviidi isiklikud avastused, mis muutsid tema maailma ja nüüd peab ta muutma sinu oma. Sest meditatsioon on ju täiesti «äh-meizing!».
Ootame õpetajat. Ma teen nägu, et loen oma Kindle’it, tegelikult aga ei suuda jätta pealt kuulamata, mida hipsterid räägivad. Goji-marjad, check. Vabastav hingamine, check. Positiivsed võnked, check. Üks hipster, ilusate valgete hammastega noor naine, on esoasjades profim kui teised ja valgustab oma kaaslasi, kus ja kuidas Goas oleskleda sedasi, et jõuaks kindla peale nirvaanasse ja seda võimalikult soodsalt: «Ega neile kohalikele ei tohi üle maksta, see rikub nad ära!»
Lõpuks saabub õpetaja, kes on hoopis teistsugune kui Eesti joogaõpetajad. Ta ei ole vanuseta helge naine, vaid ligi kuuekümneaastane vuntsidega mees. Härra joogi on veidi pahur, mitte ei püüa käituda valgustatult. Tal on seljas naljakad vanad dressid ja ees prillid à la Savisaar. Õpetaja vaatab oma tänase saagi üle, ohkab pettunult, käsib matid maha panna, toob kuskilt JBLi kõlari ja paneb peale rütmilise muusika, mis saadab kontrastina aeglaselt uluvat india armulaulu. Või kurat teab mis laulu – ma ei saa hindist ju aru. Võibolla lauldakse hoopis raamatupidamisest. Kõik on väga lihtne, ei mingit palo santo pulkade põletamist ja eeterlike õlidega jamamist. Tunnen minu selja taga matil püherdavast valgete hammastega tšikist õhkuvat pettumust. Karta on, et meie õpetaja ei saa talt Tripadvisoris viie tärni arvustust, sest kõrgendatud vaimsust siin jääb väheks ja energiad on kuidagi väga maise vibreerimisega.
Mängleva kergusega võtab halli vuntsi ja ümmarguse kõhuga guru sisse kõige keerulisemaid joogaasendeid, saates võimlemist käskivas kõne viisis välja hüütud pooside nimetamisega. Mul on tunne, et olen sattunud sõjaväkke, mitte joogasse, vähkren abitult ja tasakaalust pole juttugi. Samas on kuidagi hea olla, sest mulle meeldib, et keegi võimukas tegelane võtab korraks rooli üle ja ütleb, mida teha, ei pea ise midagi mõtlema. Mulle on sümpaatne ka see, et härra käsitleb joogat ilmselgelt füüsilise, mitte vaimse distsipliinina, ega käsi mähkida end energiakookonisse, kuumutada tšakraid ja avada kolmandat silma. Võiks öelda, et mu käbinääre on olukorraga rahul.
Rohkem reisilugusid leiab lehelt reis.postimees.ee.