SINNA JA TAGASI ⟩ Kas Pärnu on turvaline?

Pärnu Punane torn on haruldane tükike keskaegsest Pärnust, mille leiab kesklinnast hilisemate majade varjust. Foto: Krister Kivi

Ülemöödunud kümnendil nimetati Pärnut Eestimaa peksupealinnaks, kuid muusikatümps, alkohol, seikluse eelaimdus ja puudealustel alleedel sügelevad rusikad seostuvad kui mitte sootuks läinud aegadega, siis vähemasti suvega. Talvine Pärnu on tasane nagu akna all tikkiv rahvuskonservatiivne pereema, kes heidab aeg-ajalt lumelagendikele mõtliku pilgu.

Tõsi, lund on Pärnus vähem kui Tallinnas ja kohati, imede ime, on näha koguni mustavaid kõnniteid. Need läänelikult puhastatud jalgteed – vähemasti paari maja ees – olidki igikeltsas Tallinnast tulnule ehk kõige suurema ohhoo-väärtusega atraktsioon, kuigi EASi korraldatud pressireisi eesmärk oli demonstreerida, kuidas keset everestlikke koroonalaineid kodumaal puhata saab.

Ohutuid kohti aitavat ära tunda sinised kleepsud «Siin on COVID-19 turvaline» ning tõsi, näiteks desinfitseerimisvahendeid oli avalikesse kohtadesse pandud küll ja ustel küsiti koroonapassi mõnes paigas pea religioosse innuga (mis õhtu saabudes minetas küll juba igasuguse uudsuse võlu).

Kulukamad võtted (näiteks õhu puhastamine) turvalisuskleepsu saamise tingimuste hulka ei kuulu ning kui einestasime šarmantses (ja keskpäeval ka tihedalt täis söögisaaliga) Villa Wessetis, väitis asutuse joviaalne peakokk, et ventilatsiooni tõhustamise asemel olevat probleemiks hoopis suurtest klaasakendest sisse puhuv tuul.

Villa Wesseti ebaküdoonia- ja rabarberinapsid on igatahes oivalised ja väärivad proovimist sama palju kui linna piirist veidi eemale jääva Jaanihanso siidrivabriku traditsioonilise šampanjameetodiga valmistatud pirnisiider, mida tuleks tegelikult kutsuda hoopis perry’ks.

Kel kihisevaist jookidest hea hoog sees, võib Pärnu hoovidest leida üles peitupugenud Punase torni, mille keskaegsesse sügavikku heideti vähem tsiviliseeritud sajandeil kurjategijaid, kuid kus nüüd tegutsevad väga sõbralikud daamid juhatavad maskistatud külalisi katusealusesse ringpanoraamkinosse vaatama animafilmi «Armutu ja armulik ajalugu. Punases tornis läbi 15 000 aasta».

Paha pole ka plaan suunduda vaba aja keskusesse OKOK, tellida maitsvat jäätisekokteili ja loopida suuri keeglikuule raja lõpus ootavate kurikate poole. Tõsi, oma keeglimängud on saatusel mööda jääväljasid ukerdavate turistidegagi (ning jääd leidub pehmemast kliimast hoolimata ka Pärnumaal piisavalt): siiani on silme ees vaatepilt, kuidas ühe mu kolleegi jalad kerge kiljatuse saatel taeva poole lendavad, pea aga vastu külmunud vett kolksab.

Selles suhtes tasuks ettevaatlikumatel meenutada talvel hoiatust «Lähed välja – murrad luid!»; kui vajadus aga siiski sunnib, järgida talvist 2+2-reeglit. Ehk siis liikuda ringi vaid kaaslase käevangus ja pikalivarisemisohtlikest kaasteelistest minimaalselt kahe meetri kaugusel.