Araabia mere kohalt lähenedes näeb Karachi välja tohutu ja kollakaspruun. Läbi sudu ilmuvad nähtavale kõrgustesse püüdlevad minaretid ja nende vahel lamedate katustega majade kärjed, nende vahel aga omakorda tänavad, mida mööda otsekui tohutus sipelgapesas tormavad tillukesed sõidukid. Aina madalamale majade kohale vajub lennuk, kuni viimasel hetkel tuleb tiibade all nähtavale maandumisrada ning rappudes ruleerib õhusõiduk Jinnahi lennujaama terminalihooneni, mis oma kandilises monumentaalsuses meenutab veidike templit või kohtupaleed.
Seal sees juba oodatakse tulijat.