SINNA JA TAGASI ⟩ Piiritus ning protokoll

Lindude kevadränne. Foto: Urmas Luik/Parnu Postimees

Terve pandeemia vältel suhtlesin ma sageli sõbraga, kes elas Hollandis, oli seal elanud juba aastakümneid. Enamasti kasutasime me Messengeri, sest sellega ei kaasne suuri kulusid. Rääkisime paar korda kuus ning tühjast-tähjast: minevikust, poliitikute välja mõeldud uutest piirangutest ning sellest, mida õhtuks süüa plaanime.

Eelmisel nädalal sain teada, et mu sõber, vaid paar aastat üle 50, on surnud, leitud surnuna sotsiaalkorterist, kus ta oli veetnud sisuliselt kogu pandeemia.

Oma varasemas elus oli sõber suur rännumees. Lõpuks ei söandanud ta korterist eriti kuhugi minna, mitte kaugemale toidupoest. Olin keelitanud, et ta tuleks ära Eestisse, kuid sõber keeldus, leidis alati põhjuse, miks reisimine praegu mõistlik pole. Väga kaugele ära ta aga siiski läks ja lõpuspurt tuli ehmatavalt äkki. Piiranguid täis maailmas aitas viimasele teele piiritus pudelist.

Mu teine sõber oli elanud pikalt Kanaaridel ja tema naasis mullu Eestisse. Surmateate sain samuti läinud nädalal. Tedagi olin tundnud üle veerand sajandi, kutsikaeast peale, ja ta polnud veel väga vana, alles hilistes neljakümnendates. Eestis taaskodunemine ei läinud aga hästi ja lõpuks ei käinud temagi enam peaaegu üldse väljas. Siis sai ta kuidagi oma koduisolatsioonis ikkagi koroona (juba teist korda) ning kuigi haigus oli kerge (nii ütles ta, vaktsineeritu, ise mullu oktoobris), hakkas keha paar kuud hiljem üles ütlema. Ta suri haiglas ja võib-olla on ta mingis statistikas ka koroonaohver. Minu arvates sai mu mõlema sõbra lahkumises oluliseks psühholoogiline stress.