ARVAMUS ⟩ Kas lennujaama mõttetud «pudelikaelad» soodustavad koroonaviiruse levikut?

Viimase kahe aasta vältel on lennujaamad olnud kohati üsna inimtühjad. Nüüd on aga reisijad naasmas ja teatud olukordades litsutakse inimesed üksteisele väga ligi. Fotol üksik reisija mullu Brüsseli lennuväljal. Foto: Francisco Seco/AP/Scanpix

Mäletan hetke, kus Tallinna Lennujaamas lennukist väljudes nägin enda ees inimestest paksult täis külma ja niisket bussi. Intuitiivselt lõi kohe tõrge sisse, kirjutab koroonaviirusesse nakatunud suhetekorraldaja Vootele Päi.

Kodanikuna olen teinud kõik täpselt nii, nagu minult oodatakse. Vaktsineerimine, tõhustusdoos, meditsiiniline mask, võimalusel ühistranspordi asemel jalutamine ning ka väiksemate haigustunnuste korral koju jäämine. Ometi pole ma sellel nädalavahetusel hea sõbra poissmeestepeol Madridis, vaid hoopis omikroniga kodus. Mida peaksin sellest järeldama?

Arvestades seda, et mu sümptomid on sisuliselt olematud, siis ilmselt eeskätt seda, et ettevaatus polnud seekord liiast. Vastasel juhul oleks minu «nohu» tõttu maandunud Eestis paar päeva hiljem umbes kümmekond nakatunut, kellega meeleolukas nädalavahetus koos veedetud.

Teiseks seda, et küllap tänu vaktsiinile saan ma neil päevil jätkata tavapäraselt töötamist ning käia rahulikumal ajal koeraga pargis jalutamas selle asemel, et haiglavoodis maksumaksja raha ja meditsiinitöötajate aega põletada. Tark pole mitte see, kes kõik alati oma peaga välja mõtleb, vaid see, kes teab, keda ja mida kuulata.

Kolmas järeldus on see, et kas erinevatel piirangutel ikkagi on mõtet, kui mingisuguseid vältimatuid protsesse juhitakse ikkagi nii, et risk on lõpuks maksimaalne? Haigestusin samaaegselt sõbraga, kellega möödunud nädalal tulime Brüsselist – eelduste kohaselt pühapäevasel tagasilennul, sest sümptomid ilmnesid alles teisipäeval.

Täie kindlusega ei saa seda loomulikult väita, kuid mäletan hetke, kus Tallinna Lennujaamas lennukist väljudes nägin enda ees inimestest paksult täis külma ja niisket bussi. Intuitiivselt lõi kohe tõrge sisse. Trepp ja värav olid sealsamas, paarkümmend meetrit eemal – milleks see bussisõit? Kümned minutid kinnises ja olematu ventilatsiooniga bussis selleks, et teha rõõmuringe ümber pisukese Tallinna Lennujaama.

Võime ju rakendada piiranguid ja meetmeid, aga mis mõte nendel on, kui kuskile tekitatakse ikkagi mõttetuid pudelikaelasid – olgu see siis Tallinna Lennujaam või kasvõi Helsinki, kus edasilennule minekuks pidid inimesed tükk aega reas seisma ning näitama oma… ei mitte koroonasertifikaati või testitulemust, aga reisidokumenti. Lennujaamas sees. Kahe lennu vahel. Samamoodi saab näiteks tuua viimases «Rahva teenrites» saatejuhtide jagatud kogemused PPA-s teenindusbüroode järjekordadest, kus võhivõõrad inimesed pakitakse tundideks ootesaali.

Üks asi on elementaarne inimestele mugavama teenuse pakkumine, kuid sellistes olukordades tähendab mugavus ka ohutust. Pärast kaht aastat pole vast palju oodata, et teenusepakkujad inimeste liikumise ka sisuliselt läbi mõtleks. Nendest 2+2 kleepsudest põrandatel ja muust butafooriast pole mingit tolku, kui järgmisel hetkel inimesed hunnikus bussi kuhjatakse.