SEITSE KÜSIMUST ⟩ Ivo Tšetõrkin: kahjuks taastoodavad «palja persega metslase» kuvandit paljud reisikorraldajad ja -raamatud

Ivo Tšetõrkin armastatud maailmajaos. Foto: Erakogu

Kui lennukirattad Tallinna lennujaamas maast lahti lähevad, tunneb Ladina-Ameerika spetsialist ja raadiosaate «Reispass» vedaja Ivo Tšetõrkin end kui võidusõitja. Enam ei saa midagi muuta, saabuvad rahu ja rõõm.

Mis on see koht, kuhu ikka veel tahaksite tagasi minna?

Ma ei kogu templeid passi ja usun vägagi «tagasiminekutesse», sest see avab uusi kihte ja uksi, mis esmakülastusel jäävad suletuks. Kuid kui pean siinkohal valima koha, kus olen käinud vaid korra, siis see oleks... üks väike nimetu rannasopp Baracoa linnakese lähedal, Kuuba idatipus. See linn on ise ka täitsa maailma otsas, kuhu esimene autoteegi ehitati alles hiljuti.

Seal rannal ostsin ma kohaliku külamehe käest ühe kookospähkli – selline tavaline «turistiprotseduur», eks? – kuid sellist tänulikkust, mida cubano selle peale üles näitas, ei ole võimalik mängida. Me vist olime üle pika aja esimesed – ja võib-olla ka viimased – inimesed, kes selle mehe käest midagi ostsid. Ta elas sellistest... värvimata daatša prügilaudadest kokkuklopsitud majas elu, mis nägi kindlasti samasugune välja ka 60 aastat tagasi, kui «õitsev revolutsioon» Kuubale jõudis. Äge oleks uuesti seal rannal üks kookos juua, varbad Kariibi meres ja pilk kauguses.

Paradoksaalselt oli see Kuuba nurk ka koht, kus Kolumbus esimest maabus, kui ta Ameerikat meie rõõmuks ja paljude põlisrahvaste õnnetuseks «avastama» saabus.

Mida reisimine teile teie enda kohta õpetanud on?

Usun ja loodan, et olen õppinud olema empaatilisem – kerge on hukka mõista – katsu mõista! Kindlasti olen hakanud andma vähem hinnanguid ümbritsevale – ning teiste antud hinnanguid, suu salaja muigel, ära tundma.

Kindlasti olen ka mida reis edasi, seda tänulikum kõige selle eest, mis on mul – või meil – siin Eestis. Nii materiaalses kui kultuurilises mõttes. Võtame või näiteks sellise mõiste nagu sõprus. «Hola, amigo!» lipsab Peruus üle huulte lihtsalt, kuid selline sügav sõprus, kus olete koos seitse puuda soola ära söönud, on haruldane nii Ladina-Ameerikas kui ka inglisekeelses maailmas, kus vahemaad suured ja inimesed vahetavad elu- ja töökohta tuhandete kilomeetrite taha. Eesti väiksus on meie suur väärtus.

Ivo Tšetõrkin ütleb, et «Hola, amigo!» lipsab Peruus üle huulte lihtsalt, kuid sügav sõprus, kus olete koos seitse puuda soola ära söönud, on haruldane paljudes maades. Foto: Erakogu

Millisele eksootilisele toidule mõtlemine paneb suu vett jooksma?

Peruu ceviche´le ehk laimimarinaadis toorele kalale ei ole kogu maailmas vastast. Ehkki see toit leiab erinevates variatsioonides ja fusioonides tee järjest enamatesse menüüdesse ka Eestis, siis tundub, et Eesti gurmaanid – või peakokad? – kardavad ikka hirmasti nii tšilli kui ka laimi krehvtisust. Üheksal juhul kümnest maitseb ceviche meil ikka nagu kodune äkine, lihtsalt nimi on teine ja välimusega on veidi mängitud.

Milline paik koduses Eestis on teie jaoks veel avastamata?

Käisin suvel elus esimest korda Kihnus. Äkki järgmisel suvel läheb asi eriti rajuks ja tuleb ka Ruhnu ekspeditsioon ette võtta.

Mille pärast reisimise eel närveerite?

Kui lähen reisile grupiga, siis muretsen enne reisi saja asja pärast – mis kõik võib minna valesti ja mis olulistest ettevalmistustest võis ununeda. See, et reisil midagi ootamatut juhtub, on muidugi Ladina-Ameerikas juba stsenaariumi sisse kirjutatud – ma ütlen alati, et kui Lõuna-Ameerikas oleks kord majas nagu Šveitsis, siis ei oleks ju mind vajagi.

Kuid see muretsemine lakkab hetkel, kui lennuki rattad Tallinnas maast lahti kerkivad – siis tunnen end nagu võidusõitja. Stardituled kustusid, läks, gaas põhja, nüüd ei saa enam midagi muuta ja seega pole mõtet ka enam närveerida. Saabub rahu ja rõõm.

Kas reisimine paneb teid vahel ka süüdlaslikult tundma?

Ma olen palju muutnud või arendanud viise, mismoodi vahendan oma reisijatele põlisrahvaid, vaesust, kolmanda maailma viletsusi. Loomulikult kaasneb iga reisiga mõju ja jalajälg, kuid teen kõik endast oleneva, et see jälg oleks positiivne. Et oleksid ka seal, kus paistad silma kui täiskuu pimedal ööl, mitte kui turist, vaid pigem kui kauge külaline.

Vaesuse ja slummide fetišeerimine võiks lõppeda, samuti nagu põlisrahvaste kujutamine palja tagumiku ja sulges metslastena. See ei tähenda aga, et nende kohtadega ei tohiks suhestuda või seal käia. Lihtsalt sammud – ja nende jäljed - tuleb läbi mõelda.

Olen minagi omal ajal seda teatrit kaasa teinud, pannud pähe indiaani peaehte ja hoidnud paljarinnalisel indiaaniemandal pildi jaoks käest kinni. Ma ei häbene seda, kuid enam nii ei tee. Kahjuks taastoodavad seda palja persega metslase kuvandit ka tänapäeval paljud reisikorraldajad, telesaated, pildid ja raamatud. Proovin oma reisidel alati seda kuvandit muuta.

Millist praktilist reisikavalust tahaksite teistegagi jagada?

Tagasiminekute võlule toetudes soovitan joonistada oma (ka ühekordsesse) reisimarsruuti mõni «kaheksa». On suur vahe, kas jõuad Havanna vanalinna kohe lennujaamast – see on paras šokk! – või pärast kahenädalast ringituuritamist, kui veidi juba teemad habla'd ja tunned end palju kodusemalt.

Ning kodumajutuse omanik, kes suhtus sinusse kui igasse teise turisti, kes ainult räägib, et küll ma kord siia tagasi tulen, on üllatunud, sest näe, see tüüp tuligi päriselt tagasi. Ja usaldab sulle ehk mõne saladuse, mis on rohkem väärt, kui poole kuningriigi kirikud ja muuseumid.

Rohkem reisilugusid leiab lehelt reis.postimees.ee.