Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ «Teekond maailm»: Terve Euroopa teadis, et siin elavad inimsööjad ja muidu mõrtsukad, aga palun väga, siin leidus neidki, kes ennast ristiinimesteks pidasid

Olev Remsu teekonnal tekkinud mõtteid üles kirjutamas. FOTO: Tiit Pruuli

Rändurkirjanik Olev Remsu jutukogu «Teekond maailm» sisaldab läbielamisi kõigist maailma nurkadest. Looke «Kohtumine apostel Toomaga» viib ühekorraga ajareisile aastatuhandete taha ning samas ka tänapäevasesse Indiasse, kus Remsu arvates võib olla kunagi rännanud Jeesus ning üks tema apostlitest.

Õigupoolest on mu lemmikapostel Toomas. Mis sest, et teda polnud ehk olemas. Aga kas mina olen olemas? Paistab nii ja paistab, et uskmatu Toomaski, kes tegelikult siiralt uskus. Ja kui vähe teevad temast juttu evangelistid, ometi oli ta vist Jeesuse lähim sõber. (Kui oli...)

Uku Masing on apokriivalise Tooma evangeeliumi tõlkinud kopti keelest eesti keelde, see koosneb rohkem repliikidest kui tegevus(t)e kirjeldustest, ent ikkagi on mõnus lugeda.

Tooma evangeelium on üks neist poolesajast evangeeliumist, mille kirik on maha kandnud, kuna ei sobi.

Pärimus räägib meile, et kui õpilased pärast Jeesuse hukkamist Jeruusalemmast pagesid, siis viskasid nad loosi, kes kuhu läheb Jeesuse õpetust kuulutama, nagu Jeesus oli käskinud. Toomas-Kaksik oli tõmmanud India.

Miks Kaksik? Nii hüüdsid teda kaasapostlid, kuna Toomas olnud Jeesusega täpipealt ühte nägu. Nagu kaksikud, nagu kägu ja kägu.

Teatavasti ei tea me, mida Jeesus tegi vanuses viisteist kuni kolmkümmend aastat. Evangeeliumid vaikivad selle koha pealt nagu sünge haud.

Teine, tunduvalt vähem aktsepteeritud pärimus räägib, et tol ajal õppinud Kaksikud – Jeesus ja Toomas – Indias budismi. Selge, kirikuringkondadele oleks niisugune võimalus nagu uss trepi all, nii tõmbasidki nad Jeesuse eluloost mituteist aastat maha. Ja Tooma puhul hoiavad suu koomal.

Pärimused on nagu kuulujutud, mida, kui vaja, räägib kirik edasi, kui ei sobi üldideoloogiasse, siis öeldakse, et mitte ükski teaduslik fakt ei kinnita seda versiooni.

Kes tahab, võib neid pärimusi võrrelda kõlakatega, milliseid Nõukogude ajal räägiti partei- ja riigijuhtidest. Ja ka anekdootidega, millega lõbustati seltskondi.

Minu meelest ei ole uue testamendi kanooniline tekst sugugi usaldusväärsem pärimustest ja traditsioonidest. Ainult et kanoonilisele tekstile kuulub võim.

Nii, me ei või sajaprotsendilise kindlusega öelda, kas Toomas üldse Indiasse jõudis. Aga vähe temast! Üks teine pärimus jälle teab, et Indiasse jõudis misjonitööd tegema ka apostel Bartolomeus. Aga tema tegi seda teises kandis, India on suur. Ja Toomas ei püsinud sugugi ainult tänapäeva Indias, tema jõudis välja Hiinasse. Aga kui toimus Neitsi-Maarja ärasaatmine (oma poja kõrvale), kuhu kogunesid kõik apostlid, kes olid veel elus, siis Toomas hilines matusele, tal oli kaugelt tulla. Mitu tuhat kilomeetrit eesli või kaamliga, ega see ole meelakkumine.

Kes usub, see usub.

Niisiis, Tooma kohta ei tea, kuid mina olen siin kenasti olemas. Nii Indias ja üleüldse. (Kui ma juhuslikult ei eksi...) Peaks õige näpistama nimetamata kohta veendumaks, et see pole õnnelik unenägu. Ei ole! Hurraa, üks soov on jälle täitunud.

Malabar Coast, ees sirendab üks suur jagu India ookeani – Araabia meri.

«Teekond maailm» (416 lk, väljaandja Go Reisiraamat) jõudis raamatupoodidesse tänavu hilissügisel. FOTO: Go Reisiraamat

Uskumatu tohuvabohu. Mootorrataste rivi Amazonas voolab katkematult, päris ime, et kõnniteele jätkub veel inimesi. Jätkub, jätkub. Jätkub sinna mootorrataid, nagu inimesi jätkub ka sõiduteele.

Mida rohkem reklaami, seda vähemarenenum ühiskond. Ja siinsed seinapinnad lausa kirendavad ägedatest plakatitest, mis on täis pilte ja numbreid. Tekstid on inglis- ja tamilikeelsed, viimased on vaṭṭeḻuttu's, omas tähestikus. Või siiski malayali keel? Näed, niisugune sa oled, malayale on 40, tamiile 70 miljonit ja sina ei tee vahet! Mis asja sa siia tuled, kui nii elementaarsel asjal vahet ei tee!

Igatahes meeldivad mulle rahvad, kellel on oma tähestik. Miks pidime meie, eestlased, omaks võtma vallutajate ladina alfabeedi? Võinuksime enda jaoks välja nuputada runokirja, nagu tegid karjalased.

Kas ma olen üldse kuskil kuskil hullemat tänavamöllu näinud? Vist mitte. Kairos ja Lusakas on liiklus distsiplineeritum.

Trügin lahtiste külgedega kollasesse pisibussi. Neid kollaseid tuuritab siin mustmiljon. Hea, et pole seinu ees, saab igal ajal peale ja maha hüpata. Saab ennast peale kiiluda ka siis, kui buss on tuubil täis.

Kuidas ma orienteerun? Muidugi olen ma tark ja kogenud, ent GPS on minust targem. Nüüd ütleb ta mulle oma robotihäälel: saja meetri pärast pööra vasakule. Hüva, mina ise telefoni käsku ei täida, bussijuht teeb seda minu eest. Annaks vaid püha Toomas talle ruumi rooli keerata!

Olete sihtkohas, teatab mulle robothääl eesti keeles.

Millised vaimustavad kohanimed on telefoniekraanil – Cochin Jews, Syrian Christian, Saint Thomas Christian, Muslims Mappilas, Anglo-Indians.

Selge, ülikosmopoliitne värk, see mulle meeldib.

Ja siin see ongi, koht ja objekt, mis kibeles minus niimoodi, et ma ei saanud ilma siin jalga maha panemata edasi elada.

ഏവർക്കും പെസഹാ തിരുനാൾ ആശംസകൾ; St. Thomas Malankara Catholik Churh; Püha Tooma Malankara Katoliku kirik.

Ukse kohal on Tooma rist. Riste on ju paljusuguseid, see siin on niisugune, neli haru on võrdse pikkusega. Ja iga haru otsas on plönjas kera, otsekui naeratav päike.

On oletatud, et Toomas jõudis siia 52. plussaastal. Jõudis, hakkas ülikule paleed ehitama, oli ta ju varem olnud ehitusmees. Ta ehitas hästi, tema vastu kasvas usaldus. India linnades olid toona juba üpris suured suured juudikogukonnad (need olid tekkinud juutide Iisraelist küüditamise tagajärjel), nende hulgas Toomas misjonitööd alustaski. Pärast võttis ette pärispaganad, see tähendab siinse põlisrahva.

Jumal tänatud, uks on lahti. Katoliku kirikud peavad olema avatud, kuna katoliiklastel on soovitav pöörduda jumala poole kiriku vahendusel. Sama kehtib ka õigeusklike kohta, ent mitte protestantide puhul.

Kirikus on jahedam, väljas pigistas lämmatav, vesine palavus hinge. Ainult paar-kolm palvetajat, too grupp seal seal altari ees on kindlasti turistid, giid seletab neile midagi natuke nagu tuttavas keeles. Noogutame üksteisele sõbralikult, kirikus ei kõlba eriti rõõmsalt hõisata ja käega viibata.

Apostel Tooma pühapilt. Ja Toomas! Läänekristlased kujutavad teda, ühes käes raamat (ja mitte rullraamat, ehkki eeldaks just seda), teises oda, kuna pärimuse järgi tappis hinduistidest brahmaan konkurendi just selle riistaga India subkontinendi idakaldal Chennais (kuni 1996. aastani Madras). See võis juhtuda +72. aastal.

Idakristlaste ikoonidel on Toomas ainult raamatuga, teine käsi on vaba. Jah, raamatuid võis ta ju käes hoida, ent väga suure tõenäosusega võib öelda, et ta oli kirjaoskamatu.

Altarimaaliks on «Püha õhtusöömaaeg», aga apostlid ei ole kogunenud sirge ja kõrge laua taga nagu Leonardo da Vincil ja paljudel teistel, vaid istuvad ümber ümmarguse, kõrge laua. Ja istuvad toolidel nagu Leonardol. See on etnograafiaaps. Juhul, kui niisugune söömaaeg üldse toimus, siis külitasid apostlid põrandal ümber ehk vaksakõrguse laua, toetusid vasaku käe küünarnukiga matile, tõstsid paremaga endale ette head ja paremat. Üks apostel on vähem! Näib, et Juudas on juba läinud oma juudatööd tegema, ehkki evangelistide järgi viibis ta seltskonnas söömaaja lõpuni.

Kas jälle aps?

Vaat, siin on mõtlemise koht.

Kui kuninglik piraat Vasco da Gama 20. mail 1498. aastal siia jõudis, siis imestas ta kõige rohkem, kui nägi kristlasi. Terve Euroopa teadis, et siin elavad inimsööjad ja muidu mõrtsukad, aga palun väga, siin leidus neidki, kes ennast ristiinimesteks pidasid.

Jah, siin oli kristlus pea poolteist tuhat aastat enne portugallaste tulekut. Hüva, mõned teadlased kahtlevad selles, nagu nad ei usu ka, et Uskumatu Toomas üldse Indiasse jõudis. Ent tuhat aastat enne portugallasi oli kristlus siin raudselt, seda ei vaidlusta keegi, selle kohta on alles ürikud ning arheoloogialeiudki tõestavad seda.

Kas nüüd jäi misjonitöö ära? Mis siin ikka kristlust levitada, siin ju kristlus olemas... Ei! Roomakatoliiklased ja hiljem protestandidki leidsid, et siin ollakse valesti kristlased. Ei olda, nagu peab. Ei olda nii, nagu kirik on ette kirjutanud.

Ütleb ju loogika, et siin pidanuks olema see õige kristlus, isolatsioonis säilib paremini kõik – kombed, keel, liturgia, ideoloogia. Aga portugallased pidasid õigeks ainult seda, mida paavst teha käskis, nii alustasid nad kristlikku misjonitööd kristlaste hulgas.

Nüüd on seda asja poolt tuhat aastat aetud, raske on hinnata edukust. Kristlasi on 1,3-miljardilises Indias umbes 30 miljonit (ca 2,5 protsenti), ent 30 protsenti (ca 10 miljonit) neist on säilitanud vana toomasusu.

Kui turistid äraminekul minust mööduvad, tunneb nende giid huvi, kust ma pärit olen. Ütlen ning Eestit tervitatakse suure rõõmuga otsekui vana tuttavat. Nemad on Portugalist.

Olev Remsu on sarnaselt apostel Toomaga jõudnud kodust väga kaugele. Ka Austraaliasse, kus Toomal jäi hea sõnul küll ilmselt kuulutamata.  FOTO: Olev Remsu
Tagasi üles
Back