PRANTSUSE JÕULUKOMBED ⟩ Jõulud on Prantsusmaal rõõmude jagamise aeg
Jõulud toovad kokku perekonna ja lähedased, et koosolemisest parimal viisil rõõmu tunda. Kahjuks on üha enam puudustkannatavaid, kelle mure äraelamise pärast varjutab kõik muu. Prantslaste jaoks jäävad jõulud kõigele vaatamata aasta olulisemaks pühaks.
Traditsioonilise perekonna jõulukombeid kirjeldab Gaskoonias elav kirjanik ja ajakirjanik Victoire de Montesquiou – hertsogi tütar ja d’Artagnani kauge järeltulija oma elustiili mõtisklustes («L’art de vivre au fil des jours »). Jõulud on rõõmu, jagamise ning leppimise püha, ütleb daam, kelle jaoks kindlate väärtuste kandmine pärineb kasvatusest ning sajanditepikkusest traditsioonist. Suuremeelsuse ja südametarkuse abil annab ta oma järeltulijatele edasi õilsaid põhimõtteid, mille säilitamine on muutunud pidepunktiks, et kaasaja keerulistes arengutes sihti hoida.
Jagamine tähendab perekonna ja lähikondsete kokkukutsumist pühadeajaks, et koos osa saada jõulutundest – eelkõige lähedastest erilises meeleolus, ühistest pidusöökidest. Kodu detailne kaunistamine on muidugi ülioluline koosnedes lisaks kuusele astelpõõsaokste vanikutest, puuvõõrikust, erinevaist fantaasiaküllastest dekoratsioonidest jõuluvärvides. Tehakse kõik selleks, et luua maagiline õhustik.
Jagamine tähendab tingimata ka üksijääjate peale mõtlemist. Ümbruskonnas teadaolev üksik inimene kutsutakse külla, hoolitsetakse tema eest. Just vanadesse traditsioonidesse kuuluv kesköömissa toimub veel vaid valitud kirikutes, eriti maakohtades. Kõik koosviibijad laulavad innuga lapsepõlvest tuntud jõululaule, sündmust kroonib sõnum «Rahu hea tahtega inimestele », lahkudes soovitakse kirikukellade helina saatel vastastikku «Rõõmsaid jõule».
Koju tagasijõudnuna on kombeks maitsta pokaal šampanjat, süüdatakse kõik küünlad söögitoas või kaunistatud köögis. Imelise õhkkonna loomiseks on jõululaud kaunistatud äärmise hoolikusega. Eelnevalt valmistatud toidud on Victoire de Montesquiou valikus sellised : alustuseks vürtsikas kanapuljong väikeste juustupirukatega, järgmiseks kergelt praetud värske foie gras’ (pardi- või hanemaks) lõigud hapukate õuntega, roheline segasalat, brie-juust, armagnac’iga flambeeritud plum-pudding, apelsini-greibi lõigud.
Jookideks on šampanja, hea punavein, armagnac. Lauda ei jääda kauaks, järgneb kingituste avamine. Kogunetakse kamina ümber, magamaheitnud lapsed avastavad oma kingid uue päeva hommikul. 25. detsembri, jõulupäeva pidulik lõuna on näiteks selline : eelroaks kerge roheline salat suitsutatud pardirinnafilee või lõhetükkidega, pearoaks küpsetatud kohikukk, lisaks selleri- porgandipüree, türgi oad, magustoiduks rikkalik šokolaadikook vanillikastmega, samuti lai valik jooke.
Üldiselt kuuluvad traditsioonilise jõululaua juurde austrid, lõhe või foie gras, armastatud on teod suupistetena, kastanitega täidetud kalkun või kohikukk hea punase veiniga, juustukandik, halukujuline rikkalik kook «jõuluhalg » (bûche de Noël). Bûche - puuhalg – sümboliseerib õnne, mida pidi tooma talvisel pööripäeval tuleasemesse pandud suur puuhalg sajanditetaguse kombena. Tänapäeva oluline jõulusümbol kuusk oli algselt keltide komme tähistada detsembrikuud ning pööripäeva. Esimesed jõulukuused olid Prantsusmaal ajalooallikate järgi 1492 ja 1521 Alsace’is. Õunte ja maiustustega ehituna jäi see kauaks piirkondlikuks tavaks. Prantsusmaal viis jõulukuuse kombe teadaolevalt sisse Louis XV poolatarist abikaasa Marie Leszczynska, kes lasi 1738 selle Versailles’ lossi salongidesse püstitada. Elu sümbolina tuntud kuusk leidis jõuluks laialdasemalt koha Prantsusmaa kodudes alles 100 aastat tagasi. Mitmesuguste maiustuste hulgas on ammuse kombena eriti populaarsed jõuluperioodil saadaolevad suhkrusiirupis valmistatud kastanid (marrons glacés), mis olevat esmalt ilmunud Louis XIV õukonnas. Provence’i piirkonnas on tavaks lauale panna 13 jõulumaiust, mille hulgas leiame viigimarju, mandleid, rosinaid, pähkleid, datleid, erinevat värvi pähkli- ja mandlimaiust (nougat), oliiviõliga valmistatud lihtsa koogi, suhkrustatud puuvilju, küdoonia marmelaadi, kergeid ja õhulisi vahvleid, melonimarmelaade martsipanikattega (calissons).
Traditsioonid ja muusika ühendavad paljulapselist perekond Lefèvre’it, kes on seeläbi saanud Prantsusmaal suure tuntuse, olles viimati esinenud jõule tähistava sakraalmuusika festivalil Lõuna-Prantsusmaal. Märkimisväärne on perekond Lefèvre’i esituses kaheksahäälne a capella kontsert vaimulikest lauludest.
Jõulumuusika ühendab hästi erinevat elanikkonda, kaasates ka religioonikaugeid. Jõulukontserdid on endiselt hinnatud. Kõrgetasemelise koori Stella Maris (muuhulgas on koor pühendunud Baltimaade kaasaegse repertuaari esitamisele) muusikaline juht Olivier Bardot lausub: «Inimesed on elevil valgusküllase sündmuse puhul nagu seda on jõulud ». Koor Stella Maris esitamas Arvo Pärdi teost Nunc Dimittis.
Kogunetakse väärtuste ümber nagu ilu ja perekond, tähistatakse midagi, mis on inimesest kõrgemal. See viib läbi ajaloo tagasi Euroopa tsivilisatsiooni juurteni. Jõulumuusika on kultuuripärand traditsioonide näol, elades meist kauem. Religioon ei ole selles tingimata peamine, kuid paljud tajuvad ülendavat emotsiooni tänu muusika ilule, mis on sillaks sakraalsusele. Muusika puudutab rohkem kui teised kunstid, olles nähtamatu - vaevalt sündinuna on juba haihtunud, kuid jääb inimeste südamesse ja mälusse, jääb mõistuseüleseks, ütleb Olivier Bardot.
Vaid keskmiselt 20% prantslastest plaanivad minna jõulumissale, 22,5% peredest ostsid aastal 2020 kuuse Le Telegramme avaldatud uurimuse põhjal. Ühiskonnas kehtestatud ilmalikkuse nõue on paiguti asendanud «jõulud» sõnaga «pidu», jõuluehted peavad olema «neutraalse välimusega», sümbolid nagu jõulusõim, pühakujud või kuusk - hakkavad mitmetes avalikes kohtades kaduma, asendudes näiteks Avignoni linnas kaelkirjakuga, Carpentras’s hiina lohedega, tähistamaks pühi «teisiti». Besançoni linnas on meer soovinud asendada «Rõõmsaid jõule» hüüdlausega «Fantastilist detsembrit», et mitte riivata teisi religioone. Paiguti ei söandata enam rääkida jõuludest oma töökohal. Tööandjad kardavad sellega seoses diskrimineerida moslemeid. Kultuurilist mitmekesisust ja ilmalikkust pooldavad vasakpoolsed leiavad, et kristlikud sümbolid solvavad immigrante ja vähemusi. Ka käesoleval aastal toimuvad jõulumissad politsei kaitse all arvukate kristlusevastaste rünnakute tõttu. Kuid ei saa unustada, et ühiskonda integreerumine tähendab just omaks võtta selle sümbolid ja tavad ning nõustuda põhimõtetega, millel see tugineb. Kui kõik mõistaksid, et jõulud on humanitaarses plaanis rõõmu tähistamine, ei oleks ehk neid, kes seda tühistada soovivad.
Rõõmsaid jõule!
Rohkem reisilugusid leiab lehelt reis.postimees.ee.