SINNA JA TAGASI ⟩ Reisimise naiivsus ning lootus

Lennuk Tallinna lennujaamas Foto: Tairo Lutter

Lõppeva aasta märksõnaks oli lootus. Eks mäletame veel õhinat, mille kinkis teadmine kõikemuutvate vaktsiinide kohe-kohe tulemisest, ja usku, et hullem kui 2020. aasta tulevik ikka olla ei saa. Ühel suurel internetiotsingu lehel leiab numbrikombinatsioonile 2021 ja sõnale «hope» üle nelja miljardi vaste. Mõne päeva pärast algava 2022. aastaga on lootusi seotud mitu korda vähem, vähemasti internetiotsingu põhjal. Mine võta kinni, kas see tähendab üldist pessimistlikku resignatsiooni või arusaama, et olukord polegi nii hull, et selle muutumist iga hinna eest lootma peaks.

Tulekahju, mis näis möllavat 2020. aastal kõikjal, vähemasti akende taga, ei hirmutagi paljusid oma leekidega enam nii väga. Leekide temperatuur näib varieeruv ja mõnelgi on tekkinud tunne, et tema võib käe hullemat kõrvetust kartmata neist läbi libistada, olgugi et mõnd vanemat või hapramat ähvardab surmaoht. Kuid kustutustööde kaasmõju on märgatav kõigile: tuletõrjujad on aknad sisse löönud, mööbel on läbi vettinud ja kõikjale on veetud liikumist takistavaid linte.

Õhus hõljub rusuv ja kibe tukiving.