Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ Minu Ukraina. Lubaduste maa: «Seda adrenaliini, kui tank tulistab sinu tõmbe peale, on raske edasi anda»

Jaanika Merilo on IT-valdkonnale spetsialiseerunud Ukraina ühiskonnategelane. FOTO: Erakogu

Jaanika Merilo  kirjeldab värskes reisiraamatus «Minu Ukraina. Lubaduste maa» tankiga sõitmas käimist. Mida tuleb rituaali järgi teha aga pärast tulistamist?

Maailm ja eriti Ukraina on väikesed. Tihti satud ringkonda, kus tundes ühte, tunned enamikku. Loogiline, et minu tuttav kohalik linnavolikogu saadik tundis Malõševi tankitehase juhti Nikolaid, ja kui me kõik koos Harkivis õhtust sõime, pakkus ta väikese helgiga silmis: «Aga läheme tanke testima!» Ma ei tea, kas oleksin pidanud viisakalt ära ütlema, aga järgmisel hommikul kell 9 olin kokkulepitult Malõševi tehase hoovis.

«Kohalikud pirukad,» tuli Nikolai laia naeratusega vastu, ulatades meile taldrikukesel viineriküpsetisi. Kõik oli kohalik, see oli osa kultuurist. Igal suuremal tehasel pidi olema oma puhvet koduste toitudega ja muidugi traditsiooniliste pirukatega. Kohalikust rääkides – tõesti kõige halvem toit on Ukraina valitsuse hoones ehk KabMinis ja selle vastas parlamendi kohvikutes. Need pole mitte kohvikud, vaid tõepoolest puhvetid. Valged saiaviilud paksu võikihi ja lastevorstiga. «Kohe näha, et rahvas vihkab meid,» muigas kunagi Anton Geraštšenko.

Malõšev aga oma töötajaid ei vihka. Saiakesed ja ringkäik mööda tehast oli päevale vägagi omapärane algus. Kõigepealt pidime mina ja mu sõber panema selga eelmisel päeval vastavast poest ostetud lapilise moondriietuse. Õiged laigulised püksid, pluus, saapad ja rihm ning muidugi embleemid ehk paremale õlale Ukraina ja vasakule Euroopa Liidu lipp. Nii tundus kuidagi kohane.

Tankid on lähedalt vaadates kuidagi veelgi brutaalsemad ja arhailisemad ning seda adrenaliini, kui tank tulistab sinu tõmbe peale, on raske edasi anda. Brutaalne rauast loom, mille tagasilöögijõudu ei anna isegi võrrelda Kalašnikovi automaadi omaga, kuigi juba Kalašnikov on oma tagasilöögijõuga vägagi vastik ja riskid õlapõrutusega. Turvaettevõtete investeeringute juht ei pääse lasketiirudest ja kunagi oli mulle täitsa huvitav mitmesuguseid relvi katsetada.

«Puhastame toru!» karjus instruktor naeratades ja ulatas tohutu pudeliharja. Ma ei oska seda muud moodi kuidagi kirjeldada, kui et see oli hiiglaslik ja must pudelihari. «Igaüks, kes on tankist lasknud, pühitsetakse sisse tankitoru puhastamisega!» jätkas hääl kõrvaklappides.

Jaanika Merilo on nõustanud Dnipro aselinnapead, Ukraina Riikliku Tolliteenistuse juhti, digisiirde ministrit ja paljusid teisi. FOTO: Erakogu

Täpselt kõike küll ei mäleta, aga olen päris kindel, et rituaali hulka kuulus ka pits viina. Samas ma ei tea, kust on pärit müüdid ukrainlaste pidevast viinajoomisest, nagu Mehhiko seriaalides pidevast tekiilajoomisest. Ma ei ole tõesti näinud erilisi joominguid ja ei kujuta ette, et keegi seltskonnas ja restoranis viina telliks. Punast veini, jah, võimalik. Suvel valget veini, vabalt. Viina? Ei mäleta sellist korda kõigi seitsme aasta jooksul. Grusiinidest ja tšatšast ajalugu vaikib. Niisiis ei osanud ma seda tankigi katsetades oodata.

Esimese testiringi sõitsin tankil koos sõbraga. Nikolai roolis, ja peaaegu müstiline on tunnetada esimest korda tanki dünaamikat. Ja seda paanikat, kui su ees on kraav. Nüüd on kõik! Karjud hirmust, sest saad aru, et selles kraavis koos selle neetud tankiga kuskil tundmatul Harkivi oblasti polügoonil sa ümber lähed ja ümber jäädki. Aga kui karjumise lõpetad, saad aru, et ei läinudki. Et see tohutu tankiroomik ei allu tavaloogikale ja on palju suurem ja laiem, kui sulle tundub.

«Nüüd sõidad sina!» hüüab mulle roolist tulnud Nikolai mütsis oleva mikrofoni kaudu. Läbi sahina on kuulda tema instruktsioone, nagu «Pead alla!», kui sõidame tankil istudes mingite järjekordsete okste alt läbi, või «Nüüd anname gaasi!», kui tank jõnksatusega edasi sööstab. Tankil istudes on viiskümmend kilomeetrit tunnis reaalselt sööstmine.

Tuli aga välja, et tankiroolis on isegi kolmkümmend kilomeetrit tunnis kirjeldamatult jubedam kui sada kilomeetrit tunnis, aga autojuhina. «Äkki ei ole vaja...» olin protesteerinud, kui Nikolai mu mikrofone kontrollis. Tema ainult naeris.

«Sidur, pidur ja gaas,» seletas ta juhiroolis, kui ma luugist alla vaatasin. «Tank ei tohi kunagi välja surra, muidu me sinna teele jäämegi.» Jeesus, kui raske on mitte välja suretada ligi kolmekümnetonnist rauast kolakat, mille pedaalid käivad kindlasti kümme korda raskemini kui kõige hullemal Vene Ladal, millega ma muide kunagi sõitnud ei ole.

Start. Ja ta elas! See rauast koletis mu all elas! «Ära vajuta pidurit!» karjus sahisedes Nikolai. Mis see tähendab, ära vajuta pidurit? «Vajuta gaasi!!» karjus ta edasi, istudes üleval tanki peal. Mis see tähendab, vajuta gaasi?? Mu ees avanes tohutu kraav, mille olime eelmisel ringil läbinud. Nüüd ma karjusin juba surmahirmust, vajutades kõikide instinktide vastaselt gaasi, kui loksudes kraavi sööstsime. Kas mina saan enne kabiinis surma või tapan oma sõbra ja tankitehase juhi, kes istuvad katusel? Või mõistetakse mind surma pärast, sõjatribunalis, strateegilise kaitseettevõtte juhi tapmise pärast? Sellised mõtted tuiskasid läbi pea, kui kes teab mitmekümnekilomeetrise tunnikiirusega kraavi sööstsin. Kes siis sellel hetkel spidomeetrit jälgib, kui on surmahirm!

«Ja nüüd pööra, pööra!» karjus Nikolai juba paanilisemalt, kui ma kraavist üles veeredes umbes sama kiirusega edasi «parklasse» tuhisesin. See video on siiani minu Facebookis üleval, kus ma peaaegu et «parkimissilla» endaga kaasa viin. Aga ei viinud.

Vannun, et tankist välja tulles tundsin tõesti mulla lõhna. Aistingud vist teravnevad sellise adrenaliiniga. See lõhn jäi mulle veel paljudeks tundideks kuskile ajusse kummitama, kui ma samades riietes läksin kohtuma linna veel reformimata miilitsa juhiga, et raakida suututest ja ohututest e-riigi teemadest.

Rohkem reisiuudiseid leiab lehelt reis.postimees.ee.

«Minu Ukraina. Lubaduste maa» (256. lk) jõuab poodidesse 17. või 18. detsembril. FOTO: Petrone Print
Tagasi üles
Back