VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ Ära anna iial alla: «Mao vere ja sisikonnaga segunedes omandab kusi omapärase maitse»
Inglise seikleja ja ellujäämiskunstnik Bear Grylls pajatab peagi eesti keeles ilmuvas raamatus «Ära anna iial alla» kõige ilgematest asjadest, mida ta karmides paikades sööma või jooma on pidanud. Tule ja võta väike lugemisamps!
MINULT ON KÜSITUD rohkem kordi, kui seda kujutleda võib, kas ma tõesti jõin omaenda kust? Ma ei tea, mis on inimestega lahti! Peamiselt tuleb see uskumatusest ja rahuldamata huvist saada teada, mis maitse kusel on.
Olgu, vastus on, et jah, ma tõesti jõin, ning jah, see on jäle. Kuid ei, ilmselgelt ei, ma ei joo kust lõbu pärast. Või tervise pärast. Näib olevat inimesi, kes on valmis vanduma, et see on tervislik. Ma ei kuulu nende hulka, kuid olen seda paar korda joonud, et ellu jääda. Ja vastus küsimusele «Kuidas see ka oli?» on «See haiseb».
Soe soolakas kusi ei peagi maitsma hästi. Eriti, kui see on kõrbe läbimise ajal olnud tallel lõgismao nahas. Mao vere ja sisikonnaga segunedes omandab kusi omapärase maitse, mida ma ei tahaksin siin kiiruga kirjeldama hakata. Pealegi, ellujäämine maitseb harva hästi ning on peaaegu alati valus, haisev ja jätab pisut läbiklohmitud tunde. See on looduse tegelikkus ja päris kindlasti ellujäämise tegelikkus. See võib tekitada piinu ja kannatusi. Kuid mingi osake minust armastab seda.
Tänapäeva elu on nii puhas. Me häbeneme võitlemist ja põlgame ära katkised, mahakukkunud, tavatud ja sobimatud asjad. Ellujääja jaoks ja inimkonnale rohkem kui tuhande aasta vältel tähendas igaüks neist võimalust. Hea ellujäämisvõime tähendab mõelda veidi ebatavaliselt, kaevuda sügavale, teha kujuteldamatut. Jah, see võib teha haiget ja tõenäoliselt haiseb. Kuid ellujäämise mõttes on võitjaks alati inimene, kes kaevub kõige sügavamale ja leiab sealt midagi, mis võimaldab teha kujuteldamatut. Sellest mõttest sai saate «Inimene vs. loodus» alus.
Mõningad enne seda teleekraanil olnud ellujäämissaated rääkisid alati võimalikult vähesest riskimisest, omale varjualuse korraldamisest, tule ülessaamisest ja päästjate ootamisest. Minu jaoks on need ellujäämise kõige igavamad osad. Mulle meeldis pidev liikumine, väsimatu püüd põgeneda. Mida te teeksite, kui teaksite, et mitte keegi ei tule teid otsima, ja teil tuleb endal liigutama hakata, end ise ära päästa? Oh, ja mis siis, kui lisaks on teie jälje üles võtnud veel hundid? Teil ei ole mingeid riistu, ainult tühjad peod ja ellujääja vaim, mis teid edasi ajab ...
Ja kõmaki! Nüüd on meil seiklus käes. Ja see oligi saade: «Mis siis, kui ...»
Niisiis, jah, kusi maitseb halvasti, kuid see võib päästa elu, kui olete kaotanud palju vett. «Ärge raisake selget kust!» oli mantra, sest olukorras, kus tuleb ellu jääda, on vee kehas hoidmine esmatähtis asi. Ilma hinnalise vedelikuta käite kiiresti alla. Seega säilitage vett, olge nutikad, tehke seda rasket asja, jooge selget kust, jääge ellu. (Kuid pidage meeles, et kui teie kusi on pruun ja haiseb, on see looduse viis hoiatada, et te seda ei puutuks. Selge jääktoode.)
Ma mäletan igavesti meie vanimat poega Jesset, toona umbes kaheksa-aastast, kui ma tegin väljas kogu jõust pingutades suure intensiivsusega harjutusi, toenglamangust üleshüppeid ja kätekõverdusi, kell tiksumas, veepudel kõrval (mulle meeldib teha harjutusi alati just nii – kiiresti, intensiivselt, keharinge, mis kasvatavad kiirust, tugevust ja paindlikkust). Funktsionaalne vormisolek aitab mul oma tööd teha.
Igatahes jalutas Jesse mööda ja ma palusin tal õhku ahmides osutada mulle teene: täita kiiruga mu veepudel. Ta haaras tühja pudeli ja vudis tuppa ning naasis täis pudeli ja ... naeratusega.
Lõpetasin sarja, panin käed puusa, tõmmates enne järgmist harjutust läbi hammaste õhku.
«Tänud, semu,» pomisesin ma veepudelit haarates. Keerasin korgi maha ja kulistasin mõnuga ... nii hea.
Nii ... soolakas! Ma sülitasin selle vihaselt välja.
Vee asemel olin võtnud punnsuutäie Jesse sooja pissi. «Mida? Milleks?»
«Kuid, issi, sulle meeldib pissit juua!»
Arvan, et see kuseklomp jälitab mind veel tükk aega.
See ei ole suurem asi jook, pean tunnistama. Kuid kuidas oleks halvima asjaga, mida ma kunagi olen söönud? On kiusatus öelda, et need olid kaameli soolevedelikud või Siberi jaki külmunud silmamuna, mis oli täis verd, vedelikku ja kõhre. Või hoopis too Uus-Meremaa hiiglaslik wētā putukas, mis on ebanormaalselt suur. Või võiks need ehk olla elusad skorpionid, kes on alati jubedad – täis mingit jäledat kollast möga, või elevandisõnnik või karusitast välja nopitud marjad, millel on kindlasti eriline kõrvalmekk. Skungi pärak ja rotiaju olid ühed hullemad. Kuid kõik need kahvatavad võrreldes selle toore sokumunandiga, mida ma kunagi Saharas sõin ...
KARDA MUNANDEID
PÄRAST MITMESUGUSTE KOHALIKE maiuspalade maitsmist pikkade aastate vältel olen kibedast kogemusest õppinud ... olema nende proovimise suhtes eriti ettevaatlik. Olgu see kohalik puskar, mida valmistatakse Panama vihmametsas elava Emberá hõimu kääritatud süljest, või hapendatud kanajalg Hiinas. Kogemused on muutnud mu ettevaatlikuks. Väga ettevaatlikuks.
Ma ei ole alati nii nutikas olnud. Selles mõttes oli minu kõige suurem libastumine ühe erilise Sahara soku munand.
Veetsime kohaliku berberi beduiinihõimuga Lääne-Sahara kõige kaugemas nurgas nende ülespandud laagris õhtut. Nad käisid järeleandmatult peale veristada sokk, nii et me saaksime tähtede all pidu pidada. Nende imelisele külalislahkusele oli võimatu vastu panna.
Oh, ja mulle kui aukülalisele pidi pakutama üht soku munanditest. See tähendas eesõigust süüa seda sooja ja toorena. Nii-öelda kõige kõrgemini hinnatud, kallimat ja isiklikumat kehaosa.
Meeskonna silmad lõid särama. Jumal, olin ma alles roheline.
Berberite peamees juhatas mu telkide vahele, kus ta ütles soku olevat seotud. Sokk ei olnudki nii väga suur. Hea märk, mõtlesin ma omaette. Mõtlesin, et kuni berber on hõivatud noa teritamisega, vaatan ma lihtsalt järele, kui suured need soku munandid on. Et vaim valmis oleks.
Läksin talle aeglaselt selja taha ja kummardusin vaatama.
Emakene, armas! Need olid tohutud! Mulle näis, et tavalistest proportsioonidest täiesti väljas. Sel sellil rippusid all parajad melonid. Täpselt Murphy seaduse kohaselt oli see terve Sahara kõrbe kõige suuremate munanditega sokk.
Nuga teravaks ihutud, lõikas berber sekundiga sokul kõri läbi. See on selle rahva elu osa, mille kohta ma ei kavatse küsimusi esitada. Eriti nii kaugel kõrbes.
Tema kaaslane kogus kokku välja voolava vere ja peagi rippus sokk, pea alaspidi, valmis selleks, et temast piduroog valmistataks. Munandid olid vajunud lontis alla nagu veega täidetud õhupallid.
Mees tõmbas kiiresti paar korda siuh-säuh noaga, kott avanes, esimene munand lõigati maha ja ulatati berberi peo peal nagu tohutu valge lösutav tarretis mulle. Selle suurus suutis võistelda vaid naeratusega berberi näol. Ta noogutas mulle, käsi välja sirutatud ... ja kaamerad käisid.
Kaamera vilkuv punane tuluke on alati aidanud mul raskeid asju teha. See tähendab, et kaamera käib, meil on luba alustada ja aeg on võte ära teha.
Olen alati armastanud skautide hüüdlauset «Anna endast parim» (Do your best. DYB, DYB, DYB). See võttis minu jaoks alati kokku ema sõnad: «Kui oled tööga kord algust teinud, ära jäta seda enne, kui see on ära tehtud, olgu see suur või väike, tee see hästi või jäta parem sootuks tegemata.»
Sedapuhku oli töö suur.
Ma sirutasin käe, munand libises minu pihku. See oli raske. Vau! Sügav hingetõmme. Tee see raske asi nüüd ära. Anna endast parim.
Uno, dos, tres, ja läks.
Ma surusin munandi oma pärani aetud suhu ja mälusin seda nägusid tehes. Munand näis olevat kahevahel, kuid plahvatas siis suutäieks millekski, mida oskan vaid soku seemnevedelikuks pidada, ja ma neelasin selle lämbudes alla. Kuid õhu ahmimise refleks ja terav maitse oli nii tugev, et mind ajas otsekohe öökima ja ma tundsin, kuidas okse kurku tõuseb. Püüdsin öökimist maha suruda ning saada seemnevedelik ja kott kuidagi kõrist alla.
Lase käia, innustasin end takka.
Sellegipoolest tõusis mul okse suhu ja keerles seal koos tarretisega ringi.
Hoia see sees, Bear.
Isegi berber tegi nägusid. Meie pilgud kohtusid hetkeks. Mõnikord on pilk kõnekam kui keel. Ta silmad karjusid vaid üht: See oli üks igavesti suur munanditäis, ah?
Lõpuks suutsin ma selle alla suruda, okse ja kõik muu. Töö tehtud. Mul õnnestus isegi põhjustatud segaduse eest tema ees väga inglaslikult vabandada. Ta naeratas ja purtsatas siis valjusti naerma.
Kaamera lülitati välja. See oli meile kõigile olnud pikk ja kuum päev. Liigume edasi, meeskond. Liigume edasi.
Seega jah, see munand oli vastik. Kuid kui te küsite minult kõige karmimat kohta, kus mul on tulnud ellu jääda ... olgu, see oli Saharast maailma teises otsas, ühes kõige külmemas ja süngemas kohas maamuna peal.
Siber. Talvel.