SINNA JA TAGASI ⟩ Raputades soola verisele lihale

Liha serveerimine Brasiilia churrascarias. Foto: Krister Kivi

Inimeste riskivalmidus on erinev. Tean kedagi, kes esimest korda Taisse sõites toitus igaks juhuks ainult kaasavõetud konservidest, sest kartis saada eksootilist kõhuhaigust. Minu jaoks on Tai suurim võlu olnud just kohalik köök ning sageli see kõige odavam. Ah, milliseid tuliseid maitseelamusi võib saada just sellistes restoranides, kus tarmukas rott sööjate vahelt läbi silkab.

Brasiilia kööki pole ma aga kunagi imetlenud.

Pão de queijo nime kandvad juustupallid on oma õhulisuses venivuses muidugi head ning tumelilla vili assai kingib tõhusa suhkrulaksu nagu väga magus jäätis, kuid üldiselt on Brasiilias toidud tundunud kuidagi ebahuvitavad. Ilmselt tekitas eelarvamuse teadmine, et liha maitsestatakse seal peamiselt soolaga. Kuid mul polnud söögikohtadega vedanud. Kuu eest sain aru, et midagi peale soola pole vahel vajagi.

São Paulo äärelinnas asuv churrascaria nägi välja kole nagu paljud restoranid Ameerikas: sisuliselt üks tumepunane teeäärne kast. Maskiga vanahärra, kes mulle peagi tohutu noaga lähenes, asus tõmbama õhukesi viile vardasse aetud ja veel säriseva lihatüki küljest. Nii käis ta läbi kõik lauad ning siis rändas liha taas süte lähedale röstima, sellal kui lihameister naasis juba järgmise lehmatüki seltsis.