Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ Minu Colorado: retsept, kuidas kutsuda esile ägedat kõrgusehaigust

Ene Sepp on elanud USA mägises osariigis Colorados kolm aastat FOTO: Erakogu

Colorado osariigis on palju lund ja kaunid suusakuurordid, kuid miks saab seal mõnes baaris  endale kanüüli ninna panna? Väike lugemisamps Ene Sepa uuest reisiraamatust «Minu Colorado». 

Colorado osariik asub rohkem kui kilomeeter üle merepinna. Kõige madalam punkt 1010 meetrit on Ida-Colorados Kansase piiri lähedal. Breckenridge’i linn asub 2926 meetri kõrgusel, kuurordi enda tipp 3961 meetri kõrgusel. Võrdluseks saab tuua, et Eesti kõrgeim tipp on 318 meetrit.

Tänu sellele on Colorados pea iga nurga peal maailma kõige kõrgem või Colorado kõige kõrgem üks või teine asi. Maailma kõrgeim kanepipood, maailma kõrgeim destilleerimisvabrik, maailma kõrgeim kasiino, Põhja-Ameerika kõrgeim liivadüün, USA kõrgeim rippsild, kõrgeim maanteetunnel ning samas vaimus edasi.

Sellised numbrid, mida Colorados ringi liikudes ja eriti suusakuurortidesse minnes kohtab, tähendavad ka kõrgusehaigust. Kuigi osa inimesi ei taju mingit vahet, asugu nad kui kõrgel tahes, siis teistel nii ei vea. Ka mul õnnestub sümptomid omal nahal läbi elada.

«Mul on abi vaja,» ütlen Bryanile ostukeskuses.

«Ah, mis?» ei pööra Bryan kohe tähelepanu.

«Kas sul on salvakat?» küsin muretult, kallutades end tugevalt ettepoole, et ninast tilkuv veri valget pluusi ära ei rikuks.

«Oh, kurat! Oota siin,» taipab nüüd Bryan ning tormab minema. Mõne hetke pärast on ta tagasi salvakapaki ning veepudeliga.

Ootamatult algavad ninaverejooksud, nii kõrgusest kui ka kuivast õhust tingituna, on mu kõige tüütum ja nähtavam kõrgmägede sümptom. Õnneks on abiks vee larpimine ja kõrgusega harjumine. Sama probleem kummitab mind aga iga kord, kui Coloradost kauem ära olen.

Esimesel paaril korral esinenud peavalu raviks ostame ka «purki pandud» hapnikku. Hiljem saan targemaks, et mingit suurt abi sellest tegelikult pole. Hetkeks aitab, ent kui purk tühi, on ka abi otsas. Minu paranenud enesetunde põhjustab kas platseeboefekt või lihtsalt aeg.

Samamoodi võib mägilinnades jalutades silma jääda hapnikubaar. Saad tellida süüa, juua ning – hapnikku! Ehk istud baarileti ääres, kanüül ninas ja naudid lisahapnikku. Saad isegi «maitset» valida! Aga ka selle mõju kestab vaid seni, kuni baaris oled ja lahkudes peavad kopsud omal jõul toime tulema.

Kolmas «sümptom» on kaotsi läinud võhm. Tänaval kõndides ja samal ajal rääkides hingeldan, nagu oleksin just jooksutuuri lõpetanud. Suusatades tekivad aeg-ajalt silme ette mustad täpid. Ei saa öelda, et ma oleksin täiesti vormist väljas, aga keha vajab väiksema hapnikusisaldusega õhuga harjumiseks aega.

Ene Sepa raamat «Minu Colorado. Suuskadel kuradi jälgedes» (256 lk) on müügil alates 24. novembrist. FOTO: Petrone Print

Minu kogemused on õnneks ikkagi kergete killast ja seda tänu Bryani teadlikule tegutsemisele. Väga palju veejoomist, kohvi ja alkoholi vältimine, saabumisjärgselt kõrgusega kohanemiseks öö Denveris ning esimestel mäepäevadel madalamal püsimine – see kõik on just see, mida vaja. Aga ta tutvustab mulle ka klassikalist retsepti, kuidas suusapuhkusele ägedas vormis kõrgusehaigusega punkt panna:

1. Jõua Denverisse võimalikult hilise lennuga.

2. Sõida otse mägedesse ehk Denveri 1609 meetri pealt enam kui kilomeetri võrra kõrgemale Breckenridge’i. Boonuspunktid saad siis, kui oled pärit mõnest madalal asuvast(osa)riigist.

3. Jää magama pärast keskööd. Maga võimalikult vähe.

4. Ärka vara! Ära söö. Unusta ka vee joomine.

5. Vii laps suusakooli, ise võta suund Põhja-Ameerika kõige kõrgema lifti poole, sest kui juba suusapuhkusel olla, tuleb igast sekundist viimast võtta.

6. Lõunal pole isu? Ära söö. Aga ära unusta õlut või paari klaasi veini.

7. Halvemal juhul võib siit edasi minna mitmel moel:

A. Suusakoolist helistatakse. Laps ei ole suurt midagi söönud ning oksendas kaks teist last täis. Palun talle järele tulla!

B. Oled suusarajal ja taipad, et jätkamine on võimatu. Pea käib kohutavalt ringi, tasakaal on olematu. Iiveldad või oksendad. Suusapatrull tuleb kohale, paneb su päästekelku, ühendab külge hapnikuballooni ja transpordib su mäelt alla.

C. A ja B juhtuvad korraga!

Kõrgusehaigusest taastumine ei tähenda, et nüüd piirdud kergemate radadega. Tihtipeale on vajalik pidev lisahapnik ehk ballooni rentimine ja sellega ringi käimine või hotellitoas voodis lamamine. Vajalik võib olla ka madalamale minek ehk mägedest lahkumine. Kõrgus võib kaasa tuua tõsiseid tervisehäireid, mille puhul lõpetad kohaliku haigla erakorralise meditsiini osakonnas. Nii palju siis suusareisist.

Suusapatrullina töötamise kogemuse on Ene Sepp nüüd pannud ka raamatukaante vahele. FOTO: Erakogu
Tagasi üles
Back