SINNA JA TAGASI ⟩ Kuidas reisida ilma hirmuta

Rootsi ühiskond on avatud, kuid mingites küsimustes ka väga muutumatu. Pildil on näha väiksemat parve Bolti tõukerattaid Stockholmis, Tallink Silja reisijaile tuttava Värtahamneni sadama lähedal. FOTO: Krister Kivi Foto: Krister Kivi

Laenasin kolumni pealkirja laulik Tom Valsbergilt, kellel ilmus 2012. aastal sama nimega raamat. Vanal ja heal 2012. aastal, mil reisimishirmule pea keegi ei mõelnud. Vähemasti mina ei mõelnud. Kuklas elas küll teadmine, et minu ja mõne Lõuna-Ameerikas või Aasias dengue palavikku levitava sääse vahel võib näiteks leida aset saatuslik kohtumine, mille tulemusel võin jääda haigeks ning siis umbes protsendilise tõenäosusega ka surra, aga maailm – harjumuspäraselt mürisev, tuututav, turvalisi lõhnasid ja maitseid täis – sugereeris veenvalt, et liiga palju ei maksa karta; et inimesed saavad hakkama. Ja ma ei kartnudki. See turvaline normaalsuse foon on pandeemia ajal kadunud.

Nädalapäevade eest Stockholmist Tallinki reisilaevaga Tallinna tulles oli küll lihtne koroonat unustada – rahvast täis laeva õhus oli pulbitsevat pidutsemistahet, tümpsu ja nooruslikku muretust –, kuid see meeleolu murenes tolmuks Tallinna jõudes, kus reisijad pidid läbi külma ja kõleda toru venima sadamahoonesse otsekui aeglaselt edasivändatav vorstimaterjal.

Maaleminek võttis aega tubli kolmveerand tundi, sest riiki lasti tulijaid vaid läbi ühe ukse (teine oli suletud), mille kõrval politseinikud midagi kontrollisid. Mida ja kellelt jäi kafkalikult ebaselgeks, kuid väike kogus reisijaid paistis olevat kinni peetud, sellal kui teistelt ei küsitud üldse midagi. Kas püüti illegaalseid immigrante, kes läbi tuntud transiitmaa Rootsi tahtnud Eestisse hea elu peale tulla?