Teeme nii, et kohtume Pariisis Jumalaema kiriku ees. Ootame teineteist paariskuupäevadel, paari pealelõunase tunni jooksul – täpselt nii suvalise tähtaja leppisid kolmkümmend aastat tagasi kokku kaks sõpra ja klassivenda: Priit ja Urmas.

Eesti oli siis verisulis vabariigihakatis, kus kehtisid veel Vene rubla ja Vene pass, aga kahel sõbral avanes võimalus minna vabade meestena Euroopasse. Üks sõitis meeskooriga Põhja-Saksamaale, teine tuttava tütarlapsega Prantsusmaale. Rändas Vahemere rannikule. Ei olnud neil raha ega kindlat majutusplaani. Veel polnud igal mehel ka taskus mobiiltelefoni, mille abil kontakti hoida. Oli vaid soov võtta vabast maailmast ja vabast kulgemisest kõik, mis võtta andis. Ja kokku nad said.

Tänavu sügisel käisid sõbrad taas Pariisis ja Notre-Dame’i ees sümboolselt kohtumas.

Et kogeda, kas tunne on sama.

Äsja iseseisvuse taastanud Eestist eri teid pidi Pariisi jõudnud kaks sõpra leppisid kokku kohtumise justnagu luurajad, kes on võõral pinnal.

Kommentaarid
Copy