SEITSE KÜSIMUST ⟩ Olev Remsu: «Mitukümmend riiki on maailmas veel läbi käimata»

Maailma suurim monoliit ehk Uluru (asukohaga Austraalia Põhjaterritooriumi kõrbes, sellel fotol ka Olev Remsu selja taga) on päris auväärses eas - 700 miljonit aastat vana. Foto: Erakogu

Kirjanik ja rännumees Olev Remsul, kelle senised rännakud on saamas kaante vahele suurteoses „Teekond maailm“, oleks kosmoses igav. Sukelduda ookeani põhja tahaks ta aga küll ja alati kutsub Remsut ka üks kindel Eesti paik.

Mis on see koht, kuhu ikka veel tahaksite tagasi minna? Miks?

Neid on õige mitu. Aga ehk Jeruusalemm. Mõtled selle peale, milline oleks inimkond, kui asi oleks veidi teisiti läinud. Ehk oleks Rooma riik püsinud ja renessanss oleks alanud tuhat aastat varem? Ma jumaldan pilvelõhkujaid, ja ei karda seda öelda. Kõige newyorklikum linn maailmas on Shanghai, mu lemmiktänav on Bundi kaldapealne, kust Pudongi kõrghooned üle jõe on efektselt näha. Alati kisub mind Vastseliina linnuse varemete juurde, veetsin nende lähedal oma lapsepõlvesuved.

Milline teie senistest sõitudest on osutunud kõige katsumusterikkamaks - ja miks?

Sõit noorpõlves juhuslike autodega Magadanist Jakutskisse. Jäin septembris pikalt lumevangi. Auto, mis mind parajasti vedas, kaotas maantee, nii ekslesime terv öö lumeväljal, teadmata isegi, kuhu poole me sõidame. Eks tuleks alati kompassi kaasas kanda.

Mille pikale reisile minnes kindlasti endaga kaasa võtate?

Võtan kaasa sellise meremeeste keeles santsukotiks kutsutava koti, kuhu kõik asjad ära mahuvad.

Kui liinibussiga New Yorgist Los Angelese sõitsin (3 päeva!), läks vahepeal kaduma minu suur kott. Kui kohale jõudsin, ootas kott mind bussijaamas pingil. Kummalisel kombel jõudis kott pärale enne mind. Siiamaani ei tea, kuidas see juhtus, aga mu veendumust, et kott ikkagi ise vist ei liigu, pole see kõigutanud.

Soovitage mõnd toredat paika Eestis, kus end alati hästi tundnud olete?

Vasknarva ja Narva vahel on mõlemal pool jõge Kuningaküla, seal vahetatakse külauudiseid üle jõe karjudes. Alul mõtled, et vahest on see piiririkkumine? Ent ei, kõik on seadusega kooskõlas.

Mis on kõige ohtlikum olukord, millesse oma reisidel sattunud olete - ja mis aitas seda lahendada?

Talvereisil üle Pamiiri koos Tiidu (Tiit Pruuli – toim) ja tema tütre Helenaga ütles Žiguli mootor üles 3 km kõrgusel, 50-kraadises pakases ja pimeduses. Olime surmasuus. Päästsid usbekist sohvri paljad käed, mis olid võimelised tegema peedist pesumasina.

Kui Panama Citys hakkasin sadamas oma laeva poole minema, siis nägin eemalt, et laeva ei ole. Kas mind on maha jäetud? Miks? Ehk on vähemalt mu sansukott kaile tõstetud? Läksin edasi, masendus naha vahel. Alles vee ääres nägin laeva, see oli minu jalge all. Mõõn oli laeva nii madalale langetanud, et mastidki ei paistnud kaugemalt välja.

Balti jaamas hakkab Remsu sisegrammofon mängima Голубой вагон´i: Teele, jah, teele nüüd!/ Pikk on tee, pikk on tee – /algust ja lõppu sel /varjab silmapiir./ Tundmatust lubades/ vagun suur, sinine,/ veereb ja igaüht/ kaugustesse viib. Foto: Eero Vabamägi

Kas lendaksite pigem kosomosse või sukelduksite Mariaani süvikusse?

Kosmoses on igav, Mariaani vastu on mul aga süvahuvi. Sügavuselt teisel koha oleva Tonga süviku kohal olen olnud, sellest ka kirjutanud oma raamatus „Parasiidisaared Tahiti ja Tonga“. Mulle on ikka küsitav tundunud õppida esmalt tundma kauget kosmost, teades minimaalselt, mis toimub meie planeedil, olgu vee või kuiva maa all.

Kuhu loodate sõita järgmiseks?

Mitukümmend riiki on veel käimata (peamiselt Antillides ja Sahaarast allpool), ei tea, kas jõuan need läbi tuulata? Iga käidud riigi kohta kirjeldan ainult üht põnevat pisiseika oma peatselt ilmuvas reisiraamatus „Teekond maailm“.