VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ Arktika – kodu Suure Vankri all: «Kui oli midagi öelda, siis sosistati. Karu ei mõelnudki ära minna.»
2. detsember 2021, 15:38
Jääkarud võivad olla inimesele ohtlikud, aga mõnes piirkonnas nad enam püssipauku ei karda. Põhjuseks on üks looduslik fenomen.
Jääkaru võib Gröönimaal uitamas olla kus iganes, aga tegelikult kohtab teda harva ja meie ei hellitanud ülearu suuri lootusi. Maailma suurim saar pakkus meile aga mitu kohtumist. Nägime laeva pardalt emakaru kahe pojaga, kes utsitas poegi ujuma, ja suurt isakaru, kes ronis plastiliselt ja kiiresti järsul kaljuseinal. Olime õnnelikud ja rahul, kuid meid ootas veel teinegi kohtumine, mille sarnaseid oleme harjunud vaatama National Geographicu kanalilt.
Meile oli öeldud, et Scoresby fjordi maalilistel Karusaartel (Nannut Qeqertaat) karusid tegelikult pole. Ankrupaik oli õhku ahmima ajavalt ilus, vesi peegelsile, õhtupoolik soe ja päikeseline. Korjasime kalda äärest sületäie uitpuitu ja tegime lõket. Kaisa mängis kitarri, Andres parmupilli ja laulsime, tõime laevast kaasa õunakoogi ja isetehtud pitsat. Uitpuit põles kaljudel heleda leegiga. Jaan Joonatan ja mitmed tema järel hüppasid üle lõkke, lobisesime, laulsime ja lugesime luuletusi. Külitasime laevast toodud mattidel lõkke ümber, oli üks tõeliselt ilus ja muretu õhtu, mille järel koristasime lõkkeplatsi ja läksime tagasi laeva.
Hakates varahommikul ankrut tõstma, vakatasime aga kõik – me lõkkeplatsil, mõnesaja meetri kaugusel laevast jalutas jääkaru! Tuhat mõtet käis peast läbi. Mis siis, kui ta oleks tulnud kuus tundi varem! Meil oli küll püss kaldal kaasas, aga laadimata, padrunid teises kotis. Peale me endi levitasid kahtlemata parematki toidulõhna kenasti lõkke äärde seatud vorstid. Künklike kaljude vahel oli hulganisti varjulisi pragusid, mida mööda hiilides jõuda täiesti märkamatult meile päris külje alla, selles olevat jääkarud suured meistrid. Vorstidest oli kividel veel vaid lõhn ja rahulolematu karu nuhutas ninaga meie poole, tuli vette ning hakkas joonelt Admiral Bellingshauseni poole ujuma.
«Ankur üles!» kapteni hääl oli harva olnud nii nõudlik ja tõsine. Teadsime, et parras on karule veest peale saamiseks liiga kõrge. Samas kui CJ suudab ujumast tulles mööda ankruid üles ronida, siis mine karugi tea. Pooles vinnas rippuv ankrukett oli vaja igatahes kähku ära koristada. Ankru hiivamine oli jäänud enne pooleli, kui kõik nagu üks mees tormasid jääkaru vaatama.
Jäime ootama, karu tuli päris parda kõrvale, tiirles suurte käppadega manööverdades mõne meetri kaugusel pikalt me ümber. Ahtrikajuti veepiiril olevast aknast oleks võinud teda vabalt käega katsuda. Laeval oli pinev vaikus. Kui oli midagi öelda, siis sosistati. Karu ei mõelnudki ära minna.
«Kmh-khm,» köhatas Tiit, «ega jääkaruga just sageli selfit teha ei saa,» ja asus ennast pildistama.
Kõik naersid, esimene pinge oli möödas ja teisedki hakkasid endid naeru kõhistades koos põhjala iludusega pildile sättima.
Näha maailma suurimat maismaakiskjat vabas looduses, tema oma kodus talitamas, on võimas kogemus, samas väga loomulik. Ta kuulub siia jäämägede vahele ja meie oleme tema külalised. Küll püssiga varustatult, aga vaid selleks, et mõlemad pooled saaks igal juhul tervelt lahku minna. Siinsed karud ei pidavat pauku eriti kartma, sest alailma mürinal lõhenevad jäämäed ja liustikud on nad teinud ses osas immuunseks. Samas töötavat siiski hoiatuslask jalge ette.
Kui eelmisel päeval sealsamas kaldapealsel pinnaseproovide võtmisel kaldakaljudel seisin, püss käes, jäi Jaan Joonatan mind vaatama ja hüüatas: «Ema püssiga, appi!»
Muidu tekitas püss temas suurt huvi, ta tahtis näha, kuidas Tiit proovipaugu tegi. Seda soovitati kindlasti teha, et kindel olla, kas konkreetne rendipüss ikka töötab. Püssiga emme tundus talle aga ilmselgelt loomuvastane. Temas puudub ka vähimgi kirg kedagi püssiga jahtida, isegi enesekaitse jääb talle praeguse elukogemuse juures natuke hämaraks. Õnnelik laps.
