SEITSE KÜSIMUST ⟩ Katrin Pauts tunneb end kõige paremini üksinda hulkudes

Katrin Pauts koos Šveitsi lennujaamast ostetud lehmaga. Foto: Katrin Pauts

Kirjanik Katrin Pauts, kelle sulest ilmus hiljuti uus krimiromaan «Külmkingauurija», on kirjutanud reisiraamatuid ka Muhust ja Prahast. Miks loodab ta saabuval kevadel aga taas Tšehhimaale sõita? 

Mis on see koht, kuhu ikka veel tahaksite tagasi minna? Miks?

Kesk-Euroopasse. Põhjendusena pean taas pruukima väljendit, mis on mitu korda leidnud tee mu reisikirjadesse: ajaloo ja kultuuri kuldne tolm, mis seal hõljub, nn «vana Euroopa» nostalgia, mida neurootilises woke-maailmas mõistetakse sageli valesti. Kesk-Euroopas aeg ei torma, see voolab tasakesi nagu tummine mesi.

Mida reisimine teile teie enda kohta õpetanud on?

Et tunnen end kõige paremini üksinda hulkudes. Reisikaaslased on enamasti halb mõte. Ma ei taha suhelda, vaid vaadelda, absorbeerida võõra linna rütmi.

Mille pikale reisile minnes kindlasti endaga kaasa võtate?

Vanamoodsa käekella. Muidugi ka moodsa nutitelefoni, aga kuna teen palju pilte, kipub see tühjaks saama.

Milline paik koduses Eestis on teie jaoks veel avastamata?

Tunnen häbematult vähe oma kodusaart Muhu. Mul ei ole autot ja saar on üsna suur. Peale oma koduküla lähiümbruse ei ole ma seal suurt kuhugi sattunud.

Mille pärast reisimise eel närveerite?

Äraeksimise. Mul on kohutavalt halb suunataju ning Google Maps sageli ei tööta nagu viimati Roomas. Sestap kondan enne reisi Google'iga terve sihtkoha läbi. Kohapeal hakkab igav, kuna tundub, nagu oleksin seal juba sada korda käinud.

Kas reisimine paneb teid vahel ka süüdlaslikult tundma?

Sageli. Kui oma sissetulekuid vaatan, peaksin istuma kodus nagu mukk. Reisidel teen impulsiivselt arutuid kulutusi. Viimati ostsin Zürichi lennujaamast 80-eurose suveniirlehma.

Kuhu loodate sõita järgmiseks?

Aprillis Prahasse. Kevadine õitsev Praha on ainuke koht, kus olen end oma elus tundnud tõeliselt kohalejõudnuna.