VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ Minu Poola: «Milline kõht suudaks aga pärast bigos’t veel praadi seedida!»
26. november 2021, 14:40
Paljude arvates on poola rahvusköök liiga tummine ja dieeti pidada sellega ei saa. Küll aga saab Poolas maitsta paljude maade toite ning ka kokkamisega katsetada.
Seisan nagu iga päev oma lapse kooli ees ja ootan, mil värav lahti läheb ning õpilased valla pääsevad. Nagu ikka, ümberringi on prantsuse prouad, kellega ma vahel juba teretan, kuid veel hästi ei tunne. Ikkagi on üsna kummaline olla nii, nagu ma olen, koduperenaine võõras linnas. Täna on aga mu tuju hea, sest sain kokkuleppe ajakirjaga Oma Maitse, et kirjutan loo poola toidust.
Toit on meie perele alati olnud südamelähedane teema ja mingi hetk tundus koguni, et see on lausa põhiteema, mille ümber kogu meie elu keerleb. Elades Belgias, oli see ka üsna loomulik, sest Brüsselis ei ole hea toit kunagi kaugemal kui mõned meetrid. Loomulikult nautisime sealseid tuntud friikartuleid, vahvleid, õllesid, kuid valmistasime ka ise kodus väga palju süüa. Meenub, kuidas abikaasa tiim ja selle pereliikmed kogunesid meie kodus ja käisid üksteise järel köögis hiiglaslikust potist borši valamas. Meil on olnud ka naljakaid meenutusi, näiteks kuidas ma enne abiellumist söötsin Harrile pidevalt sisse baklažaani ja suvikõrvitsat. Alles pärast abiellumist tunnistas ta lõpuks ausalt, et need ei ole tema arvates üldse hea toit. Mu abikaasa jaoks on juurviljad see, mida toit sööb, nagu tema sõnul rääkis kunagi karupoeg Puhh. Menüüs peab alati olema liha või äärmisel juhul kala. Kõik need eksperimendid viisid aga selleni, et meie kahe kogukaal lähenes peagi kahesajale kilogrammile ja pidime hakkama end piirama. Kui saime teada, et kolime Varssavisse, hakkasime pidama Dukani dieeti elik toitusime peamiselt valgust. See oli piinarikas, kuid tulemuslik ning me kumbki kaotasime kuus-seitse kilo. See oli aga enne Poolat ja siis ei olnud me veel maitsta saanud selle maa külluslikku kööki.
Paljud välismaalased leiavadki, et poola toit on liiga rasvane ning lihale orienteeritud. Samas on just sellepärast see eestlastele tuttavam ja lähedasem. Žurekist oli juba enne juttu, kuid see supp on tõepoolest igal pool – seda valmistatakse jahuga kääritatud vedelikust, lisades sinna mitut sorti vorsti ja seeni. Nagu kirsiks tordil on kohustuslikuks elemendiks keedetud muna, mis supis ujub. Tulemuseks on hapuka maitsega supp, mis miskipärast meenutab mulle maitse poolest oblikasuppi. Üks mu sõbranna ütles minu kirjelduste peale kääritatud vedeliku kohta, et ma ikka kohe üldse ei oska midagi hästi reklaamida, see kääritamise jutt kõlab nimelt päris eemaletõukavalt. Küll aga on see supp tõesti maitsev! Vedelik peaks kodustes tingimustes käärima kolm päeva, kuid seda müüakse igas endast lugu- pidavas Poola toidupoes valmistootena. Tihti serveeritakse suppi saiast tehtud kausikeses, mille saab lõpuks samuti ära süüa. Huvitav on ka see, et žurek on hooajaline toit – mingil hetkel kevadel on see nagu nipsust kõikidest söögikohtadest pühitud ja asemele ilmub suvesupp – chłodnik.
Mõtlen, mida kirjutada Oma Maitsele ja üks kindel roog, mida peab kajastama, on bigos. See toit on alguse saanud jahimeeste toidulaualt, kui erinevad lihad said pandud ühte potti ja kapsa kaasabil maitsvaks roaks hautatud. Algul imestame, et ei leia seda eriti restoranidest, hiljem selgub, et see asub tihtilugu eelroogade all. Milline kõht suudaks aga pärast bigos’t veel praadi seedida! Nimelt koosneb see suur pajatoit läbisegi värskest ja hapukapsast koos erinevate vorstide, lihade ja seentega. Õiget bigos’t peaks väidetavalt tegema nii, et see käiks kolm korda pakaselise ilmaga õues seismas, siis uuesti soojenemas.
Rasvast rääkides ei saa me mööda minna ka smalec’ist, mis ongi... jaa, maitsestatud searasv, vahel kõrnetega, hea leiva peale määrida, eriti külmal päeval. Just smalec ongi tihti see toode, mis peletab välismaalased ära poola köögist, kuid usun, et eestlasele on see täiesti normaalne toit.
Pikalt võiks kirjutada hapukurkidest, kuid selles osas oleme me Poolaga sarnased, ikka hapendame kurke, mitte ei marineeri äädikaga. Hakkame kahtlustama, et paljud poola köögi hõrgutised on tegelikult viina kõrvale suupisted. Kuna meie peres keegi viina ei joo, on sellest natuke isegi kahju – nii mõnusa sakummide laua saaks kokku panna hapukurkidest, hapukapsast, vorstist, smalec’ist... ja härmas viin oleks nagu viimane kaunistus selle kõige keskel!
Mida aga Poolas ei ole, on must leib ja sellest igatsusest võiks pikalt kirjutada, sest see on ju alati iga võõrsil elava eestlase reisikohvris.