:format(webp)/nginx/o/2020/04/22/13066114t1hdc85.jpg)
- Ohtlik ettevõtmine.
- Maa all on elu!
- Kas see, mis pole otseselt keelatud, on lubatud?
- Kuiva jalaga ei pääse.
Milliseid seiklused ootavad ees seda, kes kanalisatsiooniluugi kaudu maa alla ronib? Otseselt keelatud tegevus see pole.
Kiievisse armusin ära esimesel korral, mil seda külastasin. Olen küll palju reisinud, kuid ükski suurlinn pole mulle nii armsaks saanud, nagu seda on Kiiev. Vähe on selles linnas, mida ma näinud ei ole, ja see pani mõtlema. Kui maapealne on nähtud, siis huvitav, mis selle all on.
Õnneks nii mõndagi – muumiaid täis koobastest hiiglaslike kaubanduskeskusteni, millel vist polegi lõppu.
Seekord jäi silma ettevõte Urbex Tour, mis korraldab ekskursioone kohtadesse, kuhu tegelikult minna ei tohiks. Üks neist on Kiievi maa-alused äravoolusüsteemid. Kuna Ukraina seadustik on veel natukene ligadi-logadi, võib teoorias igaüks tänavaluugist sisse hüpata, kuid meie tegime seda giidiga.
/nginx/o/2021/11/26/14223926t1h0f8d.jpg)
Suvalisest tänavaluugist sisse
Päev enne ekskursiooni saatis mulle sõnumi Slava, kes oli meie giid. Slava on urban exploration’iga ehk linnas korraldatavate avastusretkedega tegelenud juba teismeeast ning on igati kogenud ja lõbus giid, kes kutsub sind hellitavalt sõnapaariga my friend. Ta rääkis, et urban exploration’it on kolme sorti, üks vähem legaalne kui teine. Esimene olevat maapealne, teine maa-alune ja kolmas infiltreerumine, kus rangelt keelatud kohtadesse sujuvalt sisse libisetakse. Meie saime proovida seda keskmist varianti. Küsimuse peale, kui legaalne see tegevus on, kehitas Slava õlgu ja ütles, et otseselt keelatud ei ole.
Slavaga saime kokku kesklinnas asuva kaubanduskeskuse Gulliver ees, mis on üks vähestest kohtadest Kiievis, kus öösel saab napsu kaasa osta – seal on oma nõks, seega vaata, kuidas kohalikud seda teevad, ja tee järele. Meie ametlikult viietärnigiid tervitas meid suure naeratuse ja lõbusa meelega, käes kaks suurt kilekotti, kust saapapaelad välja rippusid. Pikka juttu seal ei teinud, läksime üle tee ja tõmbasime veekindlad saapad jalga.
«Aga kuidas me maa alla saame?» küsisin Slavalt, mille peale ta viitas tänavaluugile, mida kaunistab paar suitsukoni. Egas midagi, kui nii, siis nii. Kangutasime tänavaluugi lahti ja sissepääs oligi olemas. Esimesena ronisin alla mina, siis teised ja viimasena Slava, kes luugi peale tagasi tõmbas.
Ohtlik ettevõtmine
Kiievi maa-alustes tunnelites voolab mitu oja ja jõge – Slava jutu järgi tervelt 70, kuid miski ütleb mulle, et poiss liialdas. Igatahes viidi enamik neist maa alla juba 19. sajandil ja rohkem neid puudutatud ei ole – ainult sissekukkunud osad on saanud nüüdisaegse betoonilme, aga leidub ka hilisemaid tunneleid.
Tunneli põhja jõudes ümbritses meid pilkane pimedus ja haudvaikus – ülal vuravatest autodest ei kuulnud kippu ega kõppu. Polnud läbitud sadat meetritki, kui jõudsime esimese takistuseni. Olime tänava äravoolutunnelis, kuid pidime saama jõetunnelisse.
Selleks tuli läbi kitsukese prao alla ronida. Muidu olevat seal ka miski redel olnud, aga Slava vaatas nõutu näoga ringi, laiutas käsi ja küsis: «Kuhu redel kadus?»
Jäin Slavale vastuse küll sel hetkel võlgu, kuid alla me saime. Slava vupsas ees, mina ja teised järel. Tuli olla väga ettevaatlik ja rauajuppidel hästi tasakaalu hoida, sest üks vale liigutus ja olid ülepeakaela vees.
Kiievi maa-alustes tunnelites voolab mitu oja ja jõge – Slava jutu järgi tervelt 70. Enamik neist viidi maa alla 19. sajandil, ainult tunnelite sissekukkunud osad on saanud kaasaegse betoonilme.
Enam-vähem kuivalt jõetunnelisse jõudes teatas Slava, et need ei ole kuigi ohutud. Üks vihmasabin võib tunnelid kiirelt veega täita – kes valel ajal vales kohas, see homset ei näe. Ta viitas seinal olevale kritseldusele, mis on pühendatud ühele hukkunule. Neid kritseldusi leidus tunnelites veelgi, kõik hukkunud olid noored mehed.
Seega, enne igat reisi tunnelitesse kontrollitakse hoolikalt ilmateadet – kui sajab, jääb ekskursioon ära. Slava meenutab hetke, mil ta nii hoolas ei olnud ja terve saksa võttemeeskonnaga tunnelites oli. Vesi olevat hakanud väga kiiresti tõusma ja tegutsema pidi kiirelt. Õnneks on enamikus tunnelites märgid, mis viitavad lähima väljapääsu poole, seega pääsesid tol päeval kõik ehmatusega.
/nginx/o/2021/11/26/14223925t1h00db.jpg)
Tunnelites elu käib
Tunnelites ei olnud me üksi. Neis on täiesti omaette ökosüsteem, mille tipus on lae all kükitavad tirtsud. Jumal teab, mis liiki elukad need olid – ausalt öeldes ei taha teada ka. Meeldivad nad igatahes välja ei näinud, eriti siis, kui nad hüppasid. Mõne tunneli lagi oli neid nii paksult täis, et see nägi välja kui tirtsuvaip.
Muidu pean end julgeks inimeseks, aga pärast seika Kambodžas, kus mind tarantel näksas, suhtun kõigisse lülijalgsetesse kerge skepsisega. Vähemalt ütles Slava, et need sitikad ei hammusta – üldiselt.
Lisaks tirtsudele võib tunnelist leida ka teisi elusolendeid. Slava räägib, et urban explorer’id kasutavad neidsamu tunneleid mediteerimiseks. Kui Tallinnas kurdetakse, et linn on autosid täis vali asfaltlinn, siis Kiiev on möirgav asfaltpealinn. Sestap ronivadki mõned tunnelisse, istuvad rätsepaistesse, lülitavad taskulambi välja ja naudivad vaikust.
Vahel võib ka mõne sellise otsa sattuda, kuid seekord seda ei juhtunud. Igatahes ütles Slava, et neid inimesi ei ole vaja karta ja neist tasub lihtsalt vaikselt ja viisakalt mööda kõndida.
Olles jõudnud ühe eriti luksusliku telliskivivooderdusega tunnelisse, otsustas Slava, et on aeg nalja teha. Tema jutu järgi olime sel hetkel bussipeatuse kohal.
Slava võttis oma seljakotist ilutulestikuraketi ja sõnas, et see on parim koht, kus pauku teha, kuna ülal bussi ootavavad memmed saavad korraliku šoki. Monteerisime selle mingisuguse raudtoru külge, Slava tõmbas tikku ning viled ja tuled lendasid tunneli teise otsa. Selliseid trikke ja teisigi tehakse siin veelgi.
Slava, tema kolleegid ja nende sõbrad kasutavad neid tunneleid peopaigana, kuhu tuuakse korralikud kõlarid ja prožektorid. Seda eriti talvel, kuna tunnelites ei lange temperatuur kunagi alla kümne kraadi ja korrakaitsjad neid üles ei leia.
/nginx/o/2021/11/26/14223924t1h1af2.jpg)
Tunneli lõpus paistab valgus
Tunnelite labürintlikku olemust on ära kasutatud ka sõja ajal, mil inimesed, kes olid tunnelitega sina peal, end ja oma varandust sinna peitsid. Veel praegugi võib tunnelist leida minevikuaardeid. On leitud kuldmünte, padruneid, sõrmuseid, rinnamärke ja muudki.
Üks pere olevat selle jutu peale väga erutunud ja hakanud mööda tunnelit nii hoogsalt ringi klohmima, et Slaval oli tükk tegemist nad tagasi ekskursioonile meelitada. Meie igatahes varandust otsima ei hakanud ja Slava ka mitte, kuna ei meie ega ka tema oma näppu vette pista ei soovinud.
Pahkluuni, põlvini ja vahest ka puusadeni vees edasi sulistades hakkas tunneli lõpus valgus paistma.
Olime jõudnud Lõbidi jõe kaldale – üks vähestest, mis veel maa peal on. Tunnelisuu ei olnud kuidagi kaitstud, ei mingit väravat. Käigu siit läbi, kes soovib, isegi keelavat silti ei olnud. Just nii saigi meie ekskursioon Kiievi tunnelites läbi. Võtsime saapad jalast, jätsime Slavaga hüvasti ja läksime edasi Pijana Wiśniasse, sest üks korralik klõmm kirsilikööri sobis ideaalselt sellise seikluse lõppu.