Skip to footer
Saada vihje

RINGREIS EUROOPAS Normaalsust otsimas: seitse maad 100 tunniga (1)

Reisimine on koroonaajal muutunud keeruliseks ja bürokraatlikuks, kuid suudab kohalejõudjat enamasti ikkagi ka millegi meeldivaga üllatada. Näiteks see Albaania maius tahtis keele suisa alla viia.

Kuidagimoodi sünnib ime ning mul läheb korda Tallinnast Itaaliasse lennata nii, et keegi koroonapaberite vastu huvi ei tunne. Ei, dokustaadid olid korras, sai täidetud isegi European Digital Passenger Locator Form ehk dPLF, mida Itaalia nõuab.

​Tuleb tunnistada, et dPLF on tõeline bürokraatiapärl, mille rippmenüü loetleb võimaliku reisi alustamise paigana isegi ­Ämari lennuvälja. Kuid küsima hakatakse vaktsineerimistõendit, testi või läbipõdemispaberit alles siis, kui Itaaliast (umbes 59 surnut päevas, ärevustase kõrge) järgmisel hommikul Zürichi poole lahkun: kord on selline, et ilma «rohepassita» Milanos lennukisse ei pääse. Inimtühjas hotellis seda vaja ei läinud, majutu kui palju soovid, küll on itaallased vähemasti ühes Malpensa lennujaama WCs juurutanud koroonavastase reegli, sinna tohib korraga siseneda vaid üks inimene.

Minu eesmärk pole lokaalsete jõupingutuste üle nalja heita. On õpetlik, mida üks või teine riik ette võtab. Näiteks Šveits (umbes 7 surnut päevas, ärevustase keskmine) ei loobu gastro­noomilistest naudingutest. Helvetic Airwaysi pardal tuleb kanda maski, kuid samas pakub menüü 18,50 frangi eest reisijaile võimalust maiustada fondüü või erilisest Anguse tõugu veiste lihast burgeriga. Ma ei tea ühtegi toitu, mis sobiks ettekujutusega hügieenireeglitest vähem kokku kui leivatükikestega õngitsetav sulajuust.

Zürichi lennujaamas on rõõmsad vähemasti tuhatoosid. FOTO:

Brandenburg maadleb teisegi patogeeniga

Saksamaale (umbes 192 surnut päevas, ärevustase kõrge) saab siseneda kontrollita, üksnes karantiinireeglitega SMS piiksatab saabudes telefoni. Tunnen kerget ängistust: pime ja niiske Berliin keerleb raevukas tsentrifuugimisrütmis, tänavad on täis prahti ja laupäevaõhtusi purjutajaid – Eesti-sugusest puritaanlikust paigast tulnul oleks vaja kohanemiseks siinsest kultuurist veidi kauem läbi imbuda.

Nakatumine on rekordsuur, kuid maske kantakse pigem ükskõikselt, teisalt nõuavad peaaegu kõik ­mõeldavad kohad, sealhulgas hotell, vaktsineeri­mistunnistuse esitamist. 2G-sildiga kohta saavad kaitsepoogitud (Geimpfte) või läbipõdenud (Genesene), 3G ütleb, et käib ka värske test. Valgustatud restoranid on pungil naerjaid ja sööjaid. Kui hommikul tagasi lennujaama jõuan, alustan päeva keskaegse tava kohaselt klaasi õllega: uhiuue Brandenburgi lennujaama vesi on saastatud kolibakteriga ja seega ei saa kohvi kõikjal valmistada.

Ees ootab ümberistumine Austrias (umbes 39 surnut päevas, ärevustase väga kõrge), kus ­vaktsineerimata inimestel keelati kodust ­lahkumine äsja sisuliselt üldse ära.

Maski kandmine on valdavas osas Euroopast lennukites kohustuslik ja mõni lennufirma on püstitanud kõrgemad nõuded ka näokatte tüübile. Samas annab söömine ja joomine õigusliku aluse maski eemaldamiseks.

Taevas Viini kohal on sombune ning arusaamatud on ka protseduurid: esmalt kärutatakse reisijad bussiga terminali ühte otsa, kuid need, kes Viini siseneda ei taha või ei tohi, käsutatakse taas bussile, mis sõidab nüüd teise terminaliotsa, kust Viini jällegi ei saa – sellele teele ette tõmmatud punast linti valvab ka keegi asjamees.

​Lennujaam tundub kitsukeste koridoride rohkuses klaustrofoobne ning aeg-ajalt kõlab vali salvestis, milles susisev naisehääl kordab käsku hoida distantsi ja kanda FFP2-maske. Näen vaevaliselt liikuvat vanurit, kes maski all lihtsalt lõõtsutab: see läheb hingetõmmete taktis puhvi, kokku ja siis jälle puhvi otsekui kärnkonna kõri all olev kõlapõis.

On aeg minna uude lennukisse. «Eesti, Eesti, Eesti,» leelotab piirivalvur valjusti ja peaaegu hirmuäratava lõbususega – sedasorti kivikõva lõbususega, mida ei oota inimeselt, kes pole ­mingit sorti medikamentide mõju all –, uurides passi eest ja tagant.

Maasikpunast univormi kandev Austrian Airlinesi stjuardess on endale ette pannud suisa FFP3-respiraatori, kuid selle sangad on naisel vaid ümber kortsulise kaela: lõua ja maski serva vahel on kaval pragu, kuhu võiks kaks sõrmegi sisse pista.

Kui pärin, kas kõik stjuardessid on vaktsineeritud, saan vastuseks selge ei; see polevat veel kohustuslik. Kui ­küsin edasi, mismoodi suhtuvad stjuardessid riigi uutesse reeglitesse, mis ei luba vaktsineerimatutel kodust lahkuda, hääbub jutuajamisvalmidus äsja kustutatud küünla tossuna ebamääraselt ja kibedalt laiali.

Ning ka minul on aeg ­kiirustada Montenegro (umbes 7 surnut ­päevas, ärevustase madal) passikontrolli, mis asub kipakas terminalis, kus ripub mullu kevadest pärit plakatirelikt, millel palutakse endast teada anda viimase 14 päeva jooksul Hiinas(!) käinud reisijail.

Viimase kahe nädala jooksul Hiinas käinuil palutakse Montenegrosse saabudes endast teada anda. FOTO:

Teine teadaanne näib asjalikum: terminalist soovitatakse pärast pagasi kättesaamist lahkuda nii ruttu kui võimalik. Kõik käibki kiirelt, vaid üks napp pilk ­vaktsineerimistunnistusele ja juba kõnnin mööda maanteeäärt.

Grafitiga rong on lennuvälja lähistelt odavaim tee Podgoricasse. Vahepeal käib ainsat rongiootajat oma autosse rääkimas ka taksojuht, kes langetab lõpuks sõidu hinnapakkumise suisa kaheksale eurole.

​On palju pooleliolevaid majakesi, õues siblivad kanad, tühermaal ­ammub lehm, välireklaamil aelevad paljad tütar­lapsed. Montenegro lõhnab sõnniku, kütise ning varakapitalismi järele. Saabub vanamoeline ja peaaegu täies ulatuses grafitiga kaetud rong, mis logistab mõne minutiga Podgorica kesklinna, kus majutun hotellis Evropa, mille on ilmselt projekteerinud ­hotellipidaja vanaema: sedavõrd amatöörlik ­tundub väike maja oma paljude trepikeste, sammaste ja terrassikestega.

​Oivaline toit maksab aga vähe, 10 euro eest saab kaks õlut, tee, lihapallid kartulipudruga ja juustuvaliku, ning kui kotkakõnnakuga kelner kannab maski, siis mikrobussis, ­millega järgmisel hommikul teekonda Tirana poole jätkan, ei vaeva end sellega keegi, eriti mitte juht: naerdakse ja lobisetakse, vahetatakse teemoona.

Piiriületus Albaaniasse (umbes 6 ­surnut päevas, ärevustase väga madal) on ­lihtne. «Test!» põrutab uhkes univormis ametnik, kuid käib ka vaktsineerimistunnistus, millele tšinovnik heidab eemalt vaid ühe külma pilgu.

Tiranas kõhtu täita on odav ja maitsev

Albaanias on kerge koroonapandeemiat unustada – maski kannavad vaid üksikud väga vanad või noored ­inimesed, kes paistavad kõrgele üles kääritud teksasäärte põhjal olevat huvitatud muudestki läänemaailma trendidest. Üksnes pangaustel püütakse näokatte reeglit tõsisemalt jõustada. Sularaha on Albaanias aga kuningas, sest kaardiga ei saa maksta peaaegu ­mitte kusagil peale suuremate kaupluste.

Tirana lennujaama lähistel tegutsevad koroonatestimise punktid on usaldusväärselt lääneeuroopalike nimedega:  üks kannab nime Cambridge Clinic & Laboratorie, teine German Hospital. FOTO:

Õhtu tulles söön kullakarva interjööriga koogipoes elu ilmselt maitsvaima ja umbes ühe euro maksnud maiustuse, mis, nagu enamik Albaania ­desserte, koosneb väga rammusast kreemist ja mingist siirupisest krõbedusest. Linn on täis vanu puid, pooleliolevaid ehitisi, üllatavalt kalli moega sõiduautosid ja isepäise kõnnakuga kasse. Kahjuks tuleb tubli tund selles meeldivas paigas viibimise ajast kulutada Hispaania koroonaankeedi täitmisele, ilma milleta lennukisse ei pääsevat. See ankeet on bürokraatiamaailma tank T-34, mis tulistab auklikuks naiivsemate reisijate ettekujutuse reisimise lihtsusest.

Kui dokumendinumber ja e-mail kokku seotud, seisavad katsumusena ees veel istekohanumbri deklareerimine ning vaktsineerimispaberi või negatiivse testi üleslaadimine.

Digiloost saadud vaktsineerimistunnistust hispaanlaste SpTH terviselehekülg ELi digitaalseks koroonatõendiks ei pea ning aina vihasemalt põtkib süsteem vastu: Validation error! Olen lausa meeleheitel.

Siis tuleb mõte degradeerida Eesti koroonatõend «Muuks sertifikaadiks» ning see sobib: saan QR-koodi, mis, olgu öeldud, ei huvita Tirana lennujaamas abso­luutselt kedagi.

Lahkun lootusega veel kunagi naasta sellesse fantastilisse riiki, kus maasikas kannab nime «luleshtrydhe».

Hispaanias kestab edasi maskiball

Barcelona lennujaamas kontrollitakse saabujate QR-koodi korduvalt ning ELi piiri passikontrollis – olen seda huvitavat trendi märganud ka mujal Lõuna-Euroopas – ei pea maski eest ära võtma sugugi mitte iga piiriületaja.

Barcelonas on maskikandmine jätkuvalt levinud ka tänavail, kohustuslik aga siseruumides. Metroos oli üks härra rakendanud lausa kahte näo erinevaid osi varjavat katet, mille vahelt nina rõõmsalt välja piilus. FOTO:

Mask on Hispaanias (keskmiselt 23 surnut päevas, ärevustase keskmine) au sees ning kuigi tänaval seda enam kandma ei pea, teeb seda peaaegu kolmandik inimesi. Samas ei ole õhus ka sellist hüsteerilisust, mida tunnetasin Austrias: olukord tundub olevat enam-vähem kontrolli all, kuldselt valgustatud restoranid on täis sumisevaid einestajaid, kes ei pea ­sisenemiseks vähemasti praegu mingit tõendit ette näitama. See tekitab lootuse, et ehk jõuame siiski tagasi sinna, kuhu tahab saada kogu kontinent: sihtkohta nimega Nii Nagu Enne.

Kommentaarid (1)
Tagasi üles