Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

ALPE VALLUTAMAS ⟩ Vaese literaadi seiklused Šveitsi mägedes

Esimese hooga võib tee mäest alla tunduda lauge ja lihtne, kuid siis ootavad ees järsud lõigud, mida katab libe sopp. FOTO: Katrin Pauts FOTO: Katrin Pauts

Koroona-tülpari haripunktis otsustasin, et nii, aitab vedelemisest ja soigumisest, saagu minust alpinist.

Kuna mul on kombeks esineda rahvast hüsteeriasse ajavate avaldustega, olgu kohe öeldud, et raba, kuhu kallid kaasmaalased koroonaajal hordide kaupa tükkisid, jätab mind täiesti külmaks. Mulle aga meeldib üle kõige olla kusagil kõrgel.

Eriti kisub kõrgustesse siis, kui elu on parajasti hapu. Istusin ööde kaupa Youtube’is ja vahtisin alpinismiteemalisi dokumentaale. Lugesin mägironijate elulooraamatuid. Trenni asemel olen alati eelistanud jõu säästmist, seega lebasin oma ekspeditsiooniks valmistudes põhiliselt voodis.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui vaktsiinid kätte sain ja tee reisile oli valla, hakkasin valima sobilikke mägesid. Himaalaja järele polnud isu. Ma ei välistanud Everesti oma füüsilise vormi tõttu (see pole mind kunagi häirinud), vaid lugesin, et mägi on paska ja laipu täis ning šerpad suudavad nööri otsas tippu lohistada praktiliselt igaühe, kel on piisavalt pappi. Tundus kuidagi ebaväärikas.

Kaalusin Tatraid, kus treenivad vägeva alpinismitraditsiooniga Poola ronijad. Nood näisid liiga madalad – kah ebaväärikas. Samal põhjusel langes valikust Austria. Itaalia Dolomiidid ei avaldanud piltidel muljet. Järele jäid Prantsuse ja Šveitsi Alpid. Mulle meeldib Kesk-Euroopas valitsev puhas ja korralik Saksa kultuuriruum, mille olulised elemendid on hea õlu ja infrastruktuur. Nii asi otsustatud saigi.

Tagasi üles
Back