/nginx/o/2021/06/04/13825282t1hc25b.jpg)
Üheksateistkümnendal detsembril maandus üks valge-punasekirju lennuk Keenia Jomo Kenyatta lennujaamas, mina seal sees. Sel hommikul astusin esimest korda Aafrika lõõmava päikese alla, olles elevil ning kartmata ühtegi haigust. Väga varsti tuli mul aga tõdeda, et bakterid ja viirused tol troopilisel kontinendil on hoopis teisest killast kui need, mida olin kohanud Eestis või Ungaris.
Saabunud Keeniasse, otsustasin trotslikult mitte hoolida ühestki tõvest ning elada ja käituda nagu kohalikud. Kui nemad saavad juua kraanivett ja süüa pesemata puuvilju, miks ei võiks mina? Olin arvestanud, et alguses tabab mind paar toidumürgitust, tõenäoliselt läheb kõht lahti ja oksendan, kuid niimoodi pidigi minu organism tugevaks saama. Itsitasin mõttes nende arstitädide üle, kes olid mul keelanud ujuda bakteritest vohavates järvedes ning soovitanud tungivalt vaktsineerida tüüfuse vastu. Aafrikat võib pidada maailma kõige vaesemaks kontinendiks ning ma kahtlen, kas seal kõigil päevitunud meestel ja naistel kurjade haiguste vastu süstid tehtud on. Sellegipoolest tundusid nad enamasti olevat täie elu ja tervise juures. Kui keskmine eestlane võib lubada endale enne võõrale maale minekut kaitsevaktsiini, siis Keenia kodanikele on ennetuslikud süstid luksus, mille eest jõuavad maksta vaid väga heal järjel olevad inimesed.
/nginx/o/2021/06/04/13825283t1hb25a.jpg)