Kui mõned päevad tagasi Tallinna Hiltoni hotellis ärkasin ja pargivaatega toas hommikusöögikandiku vastu võtsin, meenus mullune vestlus ühe tuntud ettevõtlusprofessoriga. Olin ennustanud, et reisihinnad tõusevad koroonapandeemia tõttu oluliselt, kuid professor ei nõustunud mitte. Otsekui Schrödingeri kassi puhul näib vastuseks jätkuvalt sobivat nii «jah» kui ka «ei». Sest siin ma nüüd olin, korraks endale siselinliku turismi raames hotellis ööbimise rõõmu lubamas, üsna odavalt ja sugugi mitte kehval kombel. Kuid välismaale minnes poleks Hiltoni toa hind katnud mõnes riigis poolt koroonatesti eest küsitavat. Ja sellised kulud juba heidutavad.
Erajahiga Soome ja teised eliidi privileegid (1)
Kes otsib, see siiski leiab. Türgi tuusikud on rekordiliselt odavad ning seiklejad saavad Lõuna-Euroopast jätkuvalt lennata Ladina-Ameerikasse isegi äriklassis vaid 384 euroga ühe suuna pileti eest (vihje: uurida tasub hindu Lissaboni ja Rio de Janeiro vahel). Ka mõnede säästufirmade hinnad on odavamad kui eales enne: lootuses, et Itaalia suvekuumuses oma karantiininõuetest loobub, soetasin nädala algul augustiks Ryanairi lennupileti Tallinnast Milanosse, makstes selle rõõmu eest vaid üheksa eurot. Samas näiteks Rootsi saamise hind on muutunud röögatult kalliks: Tallinki odavaimad edasi-tagasi laevapiletid Paldiskist Kappelskäri maksavad koos ööbimiskajutiga üle 500 euro, kusjuures kasutatavate kaubalaevade karmikoeline esteetika tuletab veidike meelde filmi «Waterworld». Lisaks on kaubalaevale saamiseks vaja oma autot. Konkureeriv DFDS Seaways lubab kõnekeskuses broneerida Kappelskäri piletit ka jalgrattaga liikujaile, kuid Tallink mitte: kaubasadamates polevat teed turvalised jalgrattaga liiklemiseks.