/nginx/o/2021/05/14/13781588t1h7ee2.jpg)
Ma ei tahtnud koroonaajal kuhugi reisida. Ohtlik ju. Ja kuna see oli/on ka stigmatiseeritud, tekitas mõtegi kuhugi sõita imelikku häbi. Ei reisinudki, olin terve sügise ja talve Eestis, kõik asjad, mis teha, olid arvutis, inimesed ka, käisin iga päev pikalt metsas või mere ääres, et vaimselt terveks jääda. Ja siis tuli võimalus sõita palmisaarele (1744. aastal nimetaski maadeuurija praeguse Praslini saare lihtsalt Palmisaareks). Seišellidele. Mõtlesin pikalt. Võib-olla on ohtlik endale ja teistele. Võib-olla aitan viiruse levikule kaasa. Samas nõuavad Seišellid värskelt negatiivset koroonatesti, ilma maale ei saa, ja seal on vaktsineerituid üle 70 protsendi. Nakatumisi vähe, peamised kolded välismaa kalameeste laevadel (seda kuulsin juba kohapeal). Kõik asjad ja peaaegu kõik inimesed on arvutis... seega arvuti kaasa ja teele.
/nginx/o/2021/05/14/13781589t1h35da.jpg)
Lisaks otse enne lendu testimisele oli vaja täita Seišellide spetsiaalselt selleks loodud äpis põhjalik ankeet, see mitte varem kui loetud tunnid enne sinnasaabumist ära saata ja siis oodata nendepoolset otsust – approved or not. Eesti oli sel hetkel nakatumisnäidult maailma tipus ja Seišellid ei lubanud mõnest riigist saabuda, Suurbritanniast näiteks. Iisraelist lubasid juba mõnda aega. Olin valmis, et sellisest koroonapesast nagu Eesti ei taha nad praegu kedagi näha.
Küünlad ja nahkhiired
Jah, Seišellid olid olnud suletud ja enamiku oma rahvast sel ajal ära vaktsineerinud. Märtsi lõpus tegid restoranid uksed lahti, aga lauad olid tühjad, kuigi mõnel laual põlesid küünlad. Arvasin, et need lauad ootavad kliente, aga siis sain aru, et need märkisid kliente, kes olid toidu koju tellinud, seda tehti pigem kui et mindi välja sööma. Toidu kojuvedu söögikohtadest oli ka seal hoo sisse saanud. Poed võisid lahti olla kella 18ni, see pikenes nüüd 20ni, paljud ei olnud veel üldse lahti.
Süveneva ajaloohuvi tõttu otsisin üles Praslini muuseumi, aga see oli pandeemia tõttu suletud. Selle ees ukerdasid tara sees hiidkilpkonnad, aga mis veel huvitavam – kõrges puuris rippusid jalgupidi laes nahkhiired, nii paarkümmend, ja vaatasid oma säravate ümmarguste kollaste silmadega mulle otse hingepõhja. See oli lummav. Ärge pildistage, hoiatas naine, kes teatas meile muuseumi kinniolemisest, ja tundus, et ta ei vaata meie nahkhiirte-lummust üldse hea pilguga. Vahtisime siiski isu täis, kuni tüdinesid ka nahkhiired ja mõni neist lõi oma süsimustad vampiiritiivad põlglikult laiali, jalutades varvastega laevõrgust hoides eemale.
Put your mask on
Maski tuli kanda igal pool, ka tänaval, rääkimata poest. Ja kõik kandsidki. Ainult rannas ei pidanud, kuigi osa kohalikke jalutas mõõna ajal jalgupidi ookeanis, mask ikka ees. Tänav oli ju kohe teisel pool džungliriba. Kuna kalanduse kõrval on turism saareriigile eluliselt tähtis, on turistid sinna väga oodatud, aga samas oskavad kohalikud ennast nende eest kaitsta – st nende võimaliku nakkusohtlikkuse eest.
/nginx/o/2021/05/14/13781594t1hb442.jpg)
Pisikesel La Digue’i saarel, kus nagu Praslinilgi oli pidevalt 31 kraadi (mis tundus nagu 36), aga tuult veelgi vähem, oli mask kõigil kindlalt ees ja mulle tegi üks kohalik märkuse. Jalutasin mööda sõiduteed randa, tee pikkus oli nii 100 meetrit ja see lookleski mere ääres. Kohalik vanapaar, maskid ees, kõndis vastu, ja naine sisistas kohakuti jõudes: put your mask on! Õnneks oli see mul kaasas. Siis saingi aru, et just inimesed ja nende suhtumine aitab pandeemiast võitu saada, muidugi massvaktsineerimise kõrval. Jah, nad kardavad, et turist võib uuesti nakkuse sisse tuua, aga päris kindlasti toob turist sisse raha. Seega mask ette ja oled kohalike silmis aktsepteeritud.
/nginx/o/2021/05/14/13781592t1h3f9c.jpg)
Rääkisin kahe puu- ja juurviljamüüjaga, kes seisid tee ääres oma lettide taga, mis olid täis kuhjatud magusaid avokaadosid, okrat, kurke, kõrvitsaid, maniokikuivikuid. Mõlemal maskid kindlalt ees, mõlemad oma kaks vaktsiinidoosi kätte saanud. Küsisin ühelt, kas kõrvalnähte oli. Jah, esimene päev oli halb olla, aga läks üle, nüüd on elu hea, ütles mees ja naeratas. Silmadega.
Kuigi riietumisega seal muret pole, kõne alla tuleb vaid kaks varianti – märjad bikiinid või kuivad bikiinid, muu tundub, nagu püüaksid kasukat selga ajada –, niipea kui oma elamisest ja rannaalalt väljud, mask tuleb ikka ette panna. Seda kandsid absoluutselt kõik kohalikud, keda nägin, olgu rastapatsidega tüübid või hindud või majesteetlikud kohalikud maadamid või minikleidis kaunitarid või koolivormis lapsed. See ei seganud elu, see ei olnud enam kõneväärtki. Päikseloojangu ajal teeb kohalik teeservas tervisesporti, jookseb. Mask ees.
Viimaks olin maskiga nii harjunud, et nüüd Eestis tundub imelik, et seda ei pea tänaval kandma.
Palavikujaht ja puhtad käed
Selle reisi ajal kraaditi mind kindlasti rohkem kui terve eelneva elu ajal kokku. Rekord oli ühel päeval neli korda. Esiteks peab majutaja sind iga päev kraadima, sest tal tuleb su kehatemperatuur iga päev riigile edastada. Tavaliselt püüdsin sellega hommikul ühele poole saada; kartsin veidi, et ekvaatoripäikese all võib kehatemperatuur iseenesest veidi tõusta, aga õnneks seda ei juhtunud. Siis sadamas, et laevaga teisele saarele sõita: sa ei saa piletiputkasse astuda, ilma et seal ees lõnkuv noormees sind kraadiks. Siis, teisel saarel, kraadib sind otsekohe uus majutaja, ja ilma kraadimata ei pääse ka kohvikusse.
/nginx/o/2021/05/14/13781591t1h6067.jpg)
Ja veel – igal pool on käte desinfitseerimise võimalus, aga mitte lihtsalt võimalus, vaid kohustus. Astud kohvikusse ja pärast seda, kui sind on kohviku uksel kraaditud ja näit üles kirjutatud – samuti see, mis riigist oled ja kus peatud –, suunatakse sind käsi desinfitseerima ja jälgitakse kullipilgul, et sa seda teeksid. Sama toimub sadamas ja lennujaamas – käega suunatakse pudeli poole ja jälgitakse, kas ja kuidas sa seda teed. Seal oli kujuteldamatu, et keegi sellise asja vastu protesteeriks.
Ma sain nii aru, et inimesed on teadvustanud olukorda ja taluvad need väiksed asjad ära, et viimaks kõigest sellest jamast vabaneda. Jah, käte desinfitseerimine võib olla su südametunnistuse asi, aga riik selle peale ei looda, vaid suunab su oma töötaja abil otse desinfitseerimisvahendi juurde.
Ikkagi liiga kuum
Hiidkilpkonnad, värvilised kalad, kaldavees ujuvad raid, üle 30-kraadine merevesi, haruldased taimed ja metsik džungel otse tee ääres, toredad inimesed, värsked puhtad viljad, papaia, magusad ja soolased banaanid, värske kala, õhtuti rannas lamades tähistaeva imetlemine, tegelikult ka pisut kookosrummi – ja kogu oma elu ja inimesed arvutiga kaasas. Muidu oleks nii kümne päeva pärast Eestisse tagasi tahtnud – veidi liiga kuum ja niiske ikkagi, talvisel ajal on paar olulist kraadi jahedam –, aga praegu oleks võinud küll sinna jääda.
Arvuti kaudu loengutes ja muus elus osalemine saab mõtte, kui oled saarel India ookeanis. Tallinna kesklinnas hakkab masendus tagasi tulema. Ja nahk koorub maha, kuigi ilma 50se faktoriga päikesekreemita ei maksa seal ühtki sammu teha. Neil saartel müüakse ka päikesekreeme, mille faktor on 80. Järgmine kord ostan endale selle.