Piraadisaarel, maskiga

Autor kohtumas hiidkilpkonnaga, kelletaoliste kaal võib ulatuda kolmesaja kiloni. 19. sajandil oleks inimesed kerge saagi peaaegu hävitanud, õnneks on kahe liigi suhted nüüd veidi rahumeelsemad. FOTO: Triin Soomets Foto: Triin Soomets

Ma ei tahtnud koroonaajal kuhugi reisida. Ohtlik ju. Ja kuna see oli/on ka stigmatiseeritud, tekitas mõtegi kuhugi sõita imelikku häbi. Ei reisinudki, olin terve sügise ja talve Eestis, kõik asjad, mis teha, olid arvutis, inimesed ka, käisin iga päev pikalt metsas või mere ääres, et vaimselt terveks jääda. Ja siis tuli võimalus sõita palmisaarele (1744. aastal nimetaski maadeuurija praeguse Praslini saare lihtsalt Palmisaareks). Seišellidele. Mõtlesin pikalt. Võib-olla on ohtlik endale ja teistele. Võib-olla aitan viiruse levikule kaasa. Samas nõuavad Seišellid värskelt negatiivset koroonatesti, ilma maale ei saa, ja seal on vaktsineerituid üle 70 protsendi. Nakatumisi vähe, peamised kolded välismaa kalameeste laevadel (seda kuulsin juba kohapeal). Kõik asjad ja peaaegu kõik inimesed on arvutis... seega arvuti kaasa ja teele.

Seišellid on Aafrika väikseim ja samas kõrgeima SKPga riik. Ka postisüsteem toimib kenasti. FOTO: Foto: Triin Soomets