Kuressaares tundub koroona justkui halb unenägu

Kuressaare keskväljak on juba teist aastat järjest aprillis üsna tühi. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Vahel võib inimest tabada vajadus sõita Saaremaale, näiteks meditsiiniturismi tõttu. Võib ju juhtuda, et eriarst, kelle juurde oleks Tallinnas kuudepikkune järjekord, ootab igavledes kliente just seal. Igatahes oli vajadus minna. Valitud sai lennuk, sest kunagi 80ndatel ja umbes kümneaastasena leidiski Tallinna ja toonase Kingissepa vahel aset mu esimene õhulend. Toona kündsid taevalaotust Aerofloti Yak-40 reaktiivid, ise mitte palju suuremad kui mikrobuss, kuid sabas kolm väikest vinguvat reaktiivmootorit.

Lapsena ma piletikulu pärast muretsema ei pidanud, kuid tänapäeval pole Saaremaale lendamine palju kallim bussipileti maksumusest. Miskipärast arvasin, et kohalikele liinidele pääseb lennujaamas mingist traataias olevast diskreetsest väravast, kuid Kuressaare lend väljus väärikalt täiesti samadel alustel rahvusvaheliste liinidega. Ning vähe meediakajastust saanud Eesti lennufirma Nyxairi poolt tollel liinil kasutatav ATR on umbes kolm korda suurem mu lapsepõlve tillukesest Yak-40st. Ainult reisijaid oli vähe: neid kõmpis Tallinna lennujaamas tõusvas päikeses ootava õhusõidukini vaid kuus.