Gotland keset aja ärevaid vooge

Iidsed müürid on maaliliselt mattunud soojemas kliimas nii vohavate metsviinapuude alla. FOTOd: Krister Kivi Foto: Krister Kivi

Kui üle kolmetunnisest merereisist roiutatud rändur lõpuks ärkab, on Gotlandi saare rannik otse laevanina ees: kõrge, tume ja järsk. Korraks mõjub ta otsekui tsunami, millele Destination Gotlandi laevuke vastu seilab, ent siis hakkab pilk juba eristama puid, kirikutorne ja mäeveerul üksteise kohal kõrguvaid majakesi.

Rooside nägemiseks on linn veel liiga kaugel, ent nende okkalised puhmad kaunistavad munakivisillutisega tänavaid kõikjal. Küll kollased, küll valged, kõige sagedamini aga punased.

Kevadise koroonalaine ajal katkestati Rootsist Visbysse viivaid lende ning laevad võtsid pardale peamiselt koju kiirustavaid gotlandlasi, mistõttu jäi saar epideemiast suuresti puutumatuks. Septembris otseseid reisipiiranguid pole, kuid kõik voolujoonelisele valgele hiidlaevale suundujad peavad deklareerima, et neil puuduvad Covid-19 sümptomid. Üsna ebatavaline on Tallinna ja Helsingi vahelise laevaliikluse tuksega harjunule seegi, et Gotlandi laevadele minnes tuleb suurem pagas check-in’is ära anda (kätte saab selle Visby sadamas lennujaamadest tuttavalt liikuvalt lindilt).

Juhtub veel midagi eripärast: juba pärast automaatväravate läbimist astub minu juurde käbejalgne erariietes mees ning tahab näha dokumenti, mida ei küsita sugugi kõigilt laevareisijailt. Seda, kas sellise pistelise kontrolli põhjuseks võib pidada Vene laevastiku augustikuiseid manöövreid Gotlandi lähivetes, mis Rootsi kaitsejõude esimest korda pärast külma sõda oma lahinguvalmidust tõstma sundisid, ei ole küsida kelleltki, kuid Rootsi kaitsejõud suunasid vastureaktsioonina oma suurimale saarele nii reaktiivhävitajaid kui ka tanke.

Ent kui laev randub ning reisijad pehmes septembriõhtus oma teid pidi laiali hajuvad, pole ängistust ja ärevust küll kuskilt hoomata. Pilk peatub võlutuna hoopis ühel sadamalähedasel laohoonel, kuhu on justkui Tallinna Noblessneris asutatud midagi klubilaadset. Neoonvalguse kõrval kaunistavad asutuse terrassi ka suurtes pottides palmid ning atmosfäär on korraks otsekui Rivieras, ehkki näha pole ühtegi klienti. Küll kostab avatud uste vahelt kerget meeleolumuusikat.

Ka neljatärnihotellis Börs pole mu saabumise ajal enam hingelistki, kuid seda teadsin juba oodata. Võti on jäetud poolsada meetrit eemale teise hotelli, kust see antakse kätte lihtsalt õige nime nimetamise peale ja igasuguse bürokraatiata. Niisugune usaldus – ehk isegi naiivne – tundub olevat Rootsis üsna tavaline. Kui astun Visby linnamuuseumisse ja tahan soetada paari postkaarti, jääb teenindaja vahetusraha leidmisega jänni ja arvab, et võiksin võtta kaardid hoopis tasuta.

Kuid tagasi hotelli juurde, mis meenutab väga Tallinna Mustpeade Maja ja on iidsele hansalinnale kohaselt küllap samast või varasemastki aastasajast pärit. Tühja hoone eredalt valgustatud koridore kaunistavad siin-seal osaliselt kinnimüüritud kitsad keskaegsed trepid, mis ei vii enam kuhugi, ent samas on ajalooliste müüride vahele kuidagimoodi sobitatud üles-alla vuhisev lift.

Päris palju elamusi vaid 70 euro eest, kusjuures selline – suvisest Pärnust palju madalam – hinnatase on koroonaajal Rootsis tavaline. Stockholmi südalinnas õnnestub mugavais kolme- ja neljatärnihotellides koos hommikusöögiga tube broneerida suisa poolesaja euroga öö kohta.