Salaseiklused Eestis, mis päris ohutud polegi
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
21. juuli 2022, 14:39
/nginx/o/2020/08/14/13273432t1h9a71.jpg)
Sel aastal me puhkame Eestis. Siin on turvalisem. Kuid lisaks teada-tuntud ilusatele kohtadele tasub vahel ette võtta ka koledamad ja ehk tiba ohtlikudki – mis on omal moel siiski väga ilusad.
Lugu ilmus 15.08.2020 Arteris, kuid pakub inspiratsiooni suveks ka täna.
Helesinined söövitavad unistused
Suveunistused on ikka helesinised, isegi ajal, mil paradiisiranda ei pääse. Kuid pole hullu, Eestiski leidub pealtnäha täiuslik unistuste rand. Võrratu valge liiv ning türkiissinine vesi. Kuid see mulje on ohtlikult petlik.
Auvere settebasseinid pole mingi kohalik kuurort, vaid kinnine tööstusobjekt. Mitte siiski ülearu kinnine – uudishimulik saab sinna täiesti vabalt ligi sõita, kuigi mõni teeots on ka tõkkepuuga piiratud.
Ilusa ilmaga on siinne värvide mäng vapustav, lumivalge luide ja sillerdav siniroheline vesi. Vaatame aga lähemalt: kogu loodus, mis võrratu veega kokku puutunud, on surnud. Samuti pole vesi klaar, vaid pigem piimjas. Tegemist on leelisveega, mis tekib põlevkivi tootmisel tuha ladustamise protsessi käigus. Kaunis värv tuleb valgust peegeldavatelt lubjakiviosakestelt vees ja valgelt karbonaatselt settelt tiigi põhjas. Eesti Energia on välja pannud suured hoiatavad ja selgitavad sildid: ohtlik leelisvesi. Avalikus suhtluses kinnitatakse, et tiigivett kasutatakse korduvalt ja hoolimata ohtlikust koostisest see loodust ei kahjusta, kuna kinnisest ringlusest välja ei jõua. Aga mis asi see leelisvesi siis õigupoolest on? Tavalise vee pH-tase on veidi alla seitsme, selle vee pH-tase siin on umbes 12,5. Äärmiselt söövitav lahus! Eemalt vaatamisega võiks asi piirduda, mitte mingil juhul ei tasu seda vett isegi mitte varbaotsaga puutuda. Küll aga näeb kaldaääres tervet galeriid hävinud esemeid, mida keegi on pidanud vajalikuks vette pilduda ning millega imekaunis vesi on 1:0 teinud.
Sorkima me vett ei lähe, kuid ka õhk on siin veider. Kogu vaatamisväärsus mõjub pigem kurjakuulutavalt kui peibutavalt. Hiljem on meil kõigil kurgus kummaline kraapiv tunne, nagu oleks viis inimest sekundiga angiini saanud. Õhtuks see küll möödub, aga annab siiski selge sõnumi: midagi loomulikku ega tervislikku selles ilus siin pole. Kuid ettevaatlikult käitudes võib uudishimuliku pilgu nähtusele siiski heita.
Ohud: käed eemale! Ära mingil juhul vett puuduta ja hoia ohutus kauguses väikesed lapsed, kelle käsi käib rutem, kui mõistus järgi jõuab.
Tondilossid puhkuseparadiisis
Eesti kõige kaunima rannaga puhkuseparadiisil Narva-Jõesuul on olemas ka mässuline pale. Männimetsa alla peidetud Peterburi aadlike ajalooliste suveresidentside kõrval leiab siit ka palju põnevaid tondilosse. Need paigad tunduvad ehe müstika: pillavalt suurejooneline nõukogudeaegses võtmes hüljatud hiigelehitis, kuhu on sisse kolinud elusloodus ja anarhia. Taimed ja lilled on pressinud end läbi terrassikivide ja treppide, rõdul võtab päikest üksik puu. Lagunevat fassaadi rikastab grafiti, mille meister kunstiteose loomiseks pidi küll kaelamurdvaid kaskadööritrikke sooritama.
Mis imemajad need sellised on? Ühe uhkema kohta saame teada, et hiilgeajal oli see rahvusvaheline puhkekeskus Noorus, kuhu sportlikke puhkajaid vooris kokku üle terve Nõukogude Liidu. Sellise ebaloogilise hiigelkolossi kordategemine praegu näib nõudvat ebamõistlikke investeeringuid, nii ta vaikselt laguneb, rannariba ligidal, imekauni männimetsa rüpes. Looduses seisakut ei esine – objekt meenutab üha enam pigem kummalist kunstiteost kui kunagist esinduslikku hoonet.
Samasuguseid hämmastavaid leide peitub siin hulgi, aga kuna Narva-Jõesuu liivarand on Eestimaa pikim, on ka tondilossid metsa all hajutatud. Parim viis avastusretkele minna on jalgrattaga, siis lendab uusi üllatusi peale just parajas tempos.
Ohud: Loodus on hooned vallutanud, seal, kus jala ette ei näe, ringi keksida ei tasu. Keegi ei anna garantiid, kui kaua üks või teine konstruktsioon püsib või millal saabub selle kokkuvarisemise hetk.
Kunstigalerii sõjatandril
Mõni hüljatud ja pooleldi lagunenud tondiloss särab aga uhkelt kusagil mitte millegi keskmes, otsekui moodsa kunsti galerii. Just selline lummav saatus on praeguseks osaks saanud Kirovi kalurikolhoosi kunagisele uhkele Omedu valgumarjatehasele. Metsakülast leiab selle võssa kasvanud hiigelhoonete labürindi üles üsna hõlpsasti. Uhked punastest tellistest majamassiivid ja tornid paistavad kaugele kätte. Uksed-aknad on irvakil, igaüks, kes julgeb, saab imedemaale siseneda. Ja tõesti – tunne on selline, nagu oleksid läbi portaali kusagile teise reaalsusse prantsatanud.
Siin on arvestatav punt andekaid grafitikunstnikke loovlaagrit pidanud: trepikäigud, koridorid, toad ja seinad on fantaasiarikka eneseväljendusega kaetud. Osa vaimustavalt kõrgel tasemel, mõni hoogsa impressiooni vormis, osa signeeritud, osa mitte. Vaimustav vaatemäng nii kunstigurmaani kui ka võhiku silmale.
Emotsioone lisab lagunenud luksus, sisse löödud klaasplokid ja irvitavad aknaavad, kihiline kooruv seinamaastik, kus osaliselt alles kahhelplaatide alt avaneb terve ajalugu.
Atmosfääri poolest on asi aga kunstigaleriist kaugel – pigem on tunne, nagu oleks sattunud sõjatandrile. Kõikjal jalgade all vedelevad airsoft’i kuulid tõendavad, et sõjamängudeks on seda paika tõesti ohtralt pruugitud. Üldse tuleb hoolega vaadata, kuhu astud. Oleks ülekohtune liialdus öelda, et siin vedeleb sodi sees süstlaid ja muud kahtlast, kuid mõni siiski silma jäi. Ette peab vaatama ka mööda labürinti seigeldes – nii mõnigi koridor lõpeb haigutavasse tühjusse. Kunagi oli siin metalltrepp, kuid mitte kuigi ammu riisuti kogu ripakil metall kokku ning tehti kiirelt rahaks.
Ohud: vaata jala ette, et alla ei kukuks või millelegi otsa ei astuks.
Maailmalõpu kummituslinn
Eestist leiab ka filmilikult õudse välimusega varemetes kummituslinna. Viivikonda saabujaid tervitab juba bussipeatuses seinale soditud venekeelne hoiatus: põgene siit! Endine kaevanduslinn on täna, mil elanikele enam tööd ei jagu, jäänud laokile. Vääramatus suunas kulgev vaikne häving on siin kestnud hea hulga aastaid. Majadest aimub stalinistliku arhitektuuri edevaid elemente, aga katused on sisse langenud, seinad soditud, müüride vahel kasvavad umbrohi ja puud.
Linnaserval, tõsi küll, on ka reipamaid elumärke – mõni enam-vähem korras hoone, auto maja ees, laste mänguväljak. See aga üksnes võimendab kontrasti mahajäetud majade rividega. Inimesi siin elab, aga tööd pole ja elukeskkonna edendamiseks võimalusi samuti. Lootust paremale homsele ei lehvi samuti kusagil. Pikkades rivides lagunenud hooneid igas suunas, kuhu silm seletab! Omal moel lausa lummav vaatepilt. Siin saaks vändata maailmalõpujärgsest ajast pajatava filmi.
Ohud: hüljatud kummituslinnas leidub ka elu. Kui üht maja pildistasin, ligines mulle ootamatult pikkade hüpetega sama maja teisest otsast üks kurja häält tegev mehemürakas. Mis teda minu puhul murelikuks muutis, ma teada ei saanud – igaks juhuks eelistasin kiirelt jalga lasta.
