Salaseiklused ja põnevad tööstusmaastikud – Eesti lausa kubiseb neist! Mis sellest, et loodus on laastatud, erakordsed ja elamusrikkad on need retked ikkagi.
Kolm kõige paremat karjäärivõimalust Eestis (1)
Mõned Eesti vaated ei näe üldse sedamoodi välja, nagu võiksid need asuda planeedil Maa. Veelgi vähem saab aru, et tegemist on Eestiga. Nii müstilised on pinnavormid, valgusepeegeldused ja vee toonid. Vabalt võiks pildi alla kirjutada «Perega Egiptuses» või «Kuidas me kambaga kuu peal käisime».
Draakonihambulised mäed ja veealune linn
Häiriv ja õõvastav atmosfäär läbisegi hingematva iluga – just selline on Rummu karjäär vana vangla naabruses. Seiklusparadiis nii vees kui ka maal kulgejale. Tehismaastikust on vormunud kõige erilisemate hambuliste harjadega valge mägi, mis järsu ja majesteetlikuna kõrgub uppunud kaevanduse kohal. Vesi on täiesti läbipaistev ja sillerdab sinirohelistes toonides, millesarnaseid olen näinud vaid paradiisisaartel rännates. Kuid Rummu on seiklejate maailmas superstaar, Eesti piiridest eemal seigeldes on mitu korda selgunud, et see on ainus koht, mida meist teatakse. Millega see paik maailmas sarnaneb? Mitte millegagi!
Rummu atmosfäär on väga eriline, sest ajalugu on samuti värvikas. Nn Vasalemma marmori kaevandamiseks kasutati samas kõrval asuva vangilaagri asukate tööjõudu. «Aga mis nad tegid, et nii jubedasse kohta vangi pandi?» küsib seitsmene matkakaaslane. Hiiglaslik müür, peal kurjakuulutavad okastraadist spiraalid, paneb mõtlema asjadele, millele turvalises maailma ei mõtle. Ja kõik see lisab retkele adrenaliini.
Kõrged müürid, okastraadirägastikud ja grafitiga kaetud seinad moodustavad terava kontrasti valguse ja värvide iluga. Karjäär uppus 28 aastat tagasi, kuid läbipaistvast veest näeb selgesti müüre, okastraate, terveid veealuseid metsi. Põnevamat paika on Eestis sukeldumise või snorgeldamise jaoks raske leida. Sügaval on mõistagi vingem, kuid ka veepiiril hõljudes avaneb vaade põhjani välja, isegi valgustatud paadimatk pakub müstilist elamust.
Mägi ise on intrigeerivalt järsk ja iga kandi pealt niisama lihtsalt üles ei jalutagi. Ülevalt vaadates tunned end kui kuristiku serval, avanevad vaated panevad südame mitu lööki vahele jätma. Kõige kavalam on tulla siia selge ilmaga ning viltuse valgusega ehk varahommikul või õhtul – päike joonistab kõik vormid eriliselt kauni kontrastsusega välja ja vesi sillerdab nagu smaragd.
Liivalosside linnak
Kogu pere istus autos, kui jäime teetööde tõttu toppama. Tõsine õnn, eks ole! Täiskasvanud kipuvad sel puhul mõne krõbedama sõna ütlema. Kuid tagaistmelt kostis noorima siiras rõõmukilge: «Vauuu, kui palju liiva! Ma tahaks ka nii palju liiva sisse mängima minna!»
«Kas mida rohkem liiva, seda ägedam või?» küsis isa roolist.
«No selge ju!» pani vanem poeg asja paika.
Lapsed teavad, kuidas käib. Meie asi oli niisiis leida liiv.
Männiku karjääri jõuab Tallinnast vähem kui poole tunniga, ja see on vinge ning vaheldusrikas seiklusmaastik. Juba metsaaluse künklikud teed on head tsikliga või maastikurattaga kimamiseks ja hüppamiseks. Ühest karjääriotsast leiab mitmesuguste obstaaklitega Estrella wake-pargi. Raku järv ja mitmed karjäärisopid on jube sügavad, kuid klaarid ja maalilised veesilmad kõrbemaastikus.
Liiva leidub aga igas vormis ja värvis, järskudest kallastest hiiglaslike hunnikuteni. Vali vaid õige vaatenurk ja kõrbedüünid on uhkemad kui Egiptuses või Roheneeme saartel. Sõltuvalt liiva koostisest on see kaarjate tuulelainetega kaetud või lasub tuima, tahke kopakuhilana. Meie leiame rakendust mõlemale.