VIDEO ⟩ «Üks vale samm ja oledki õhtal.» Postimehe ajakirjaniku kogemus paljudele hukatuseks saanud mäestikus

Eile tuli uudis, et Itaalia Alpides sai vähemalt seitse inimest surma, kui Marmolada liustik ootamatult liikuma hakkas. Loodusnähtusi inimene paraku kontrollida ei saa, kuid mägedes matkajaid varitsevad veel mitmed teisedki hädaohud. Mõned aastad tagasi käis Itaalia Alpides ohte trotsimas ka Postimehe ajakirjanik Kristina Herodes, kelle kogemust on võimalik lugeda altpoolt. 

Kus kohtuda Dolomiitide metsikuma poolega? Alta Via 2 annab selle võimaluse. Imekaunis teekond järskudel kaljuäärtel, alpiaasadel ja lumistel nõlvadel. Aga päris spontaanselt sinna kihutada, nagu meie tegime, vast ei tasu. Või ehk tasub kah, otsustage ise. 

Saapad vedelesid mu kõrval murul. Vaatasin üle auravate sokkide udulooris orgu. Mõlemas suunas silmapiirini sirutuvate mäeahelike siksakkide taga paistis üks maailma kaunimaid päikeseloojanguid.

Aga reaalsus sama maheroosa siiski polnud. Istusime Genova mägihüti taga pahklikul pingil, sest see oli ainus paik, kuhu kaks väsinud matkajat tol õhtul maha räntsatada said. Maja oli viimase kohani täis, söögisaal samuti. Telkida ei tohtinud, sest asusime looduskaitsealal. Järgmisse ööbimispaika viis viie tunni pikkune tee ning teades radade järskust avatud kuristike kohal, tundus ilmvõimatu neid pimedas läbida.

Alta Via 2 Itaalia Dolomiitides, avarad orud, hambulised mäed ja kilomeetrite kaupa hingematvaid vaateid. Foto: Kristina Herodes

Armetus olukorras

Nii et säh sulle spontaanset matka! Kes see loll blond oli, kes tuli mõttele, et kappaks uitmõtte ajel mägedesse?! Kraam kotti ja lihtsalt vaatame, mis juhtub. Kes siin süüdi on? No ikka mina ise, puhtalt ja pidulikult.

Päike aga aina veeres meditatiivses rahus. Kes mägedes käinud, see teab, et kui ketas mäe taha kukub, pannakse tuled kui lülitist kinni. Siis ongi päris pime.

Kodutu ja kurb matkaja, kel pole kuhugile minna, Genova hüti taga. Hetk hiljem laotus üle sama oru imeline päikeseloojang. Foto: Marko Külaots

Põhjus, miks me koos kaaslasega seal nurga taga pingil passisime ja kogemata looduslikust vaatemängust osa saime, oli täitsa proosaline – mul polnud aimugi, mismoodi olukorda lahendada. Juba hakkas jahe, sest kui kukub päike, kukuvad kolinal ka kraadid. Jalad tuikasid ja õlad valutasid… Naersime oma narri seisu.

Ning ootamatult otsustas olukord end ise lahendada. Majanurga tagant ilmus majaperemees, kes teatas: neil tekkis nüüd üks vaba lauanurgake. Kobige sööma.

Ma ei tea, kui palju sööb normaalne inimene, kes on koidust päikeseloojanguni matkanud, higioja seljal. Mina suudan ses olukorras alla kugistada pea sama palju toitu, kui ise kaalun.

«Veini ei peaks võtma, me ei tea ju, mis edasi saab,» kostis seikluskaaslase suust korraks mõistuse hääl. «Aga just sellepärast peabki,» leidsin mina. Itaalia Dolomiitides on imelised veinid, mis ei maksa peaaegu midagi. Juba sai väike sumin väsimusega hakkama, lennutas meeleolu lakke, ning nii uskumatu kui see ka pole – lahendas meie viimasegi mure.

«Signori,» tuli majaperemees «Just helistasid kaks matkajat, nad ei jõua. Te võite saada nende kohad öömajaks.»

Mägede vaated petavad - käeulatuses olev tipp on tegelikult mitme kilomeetrise matka kaugusel. Foto: Kristina Herodes

See oli meie heureka-hetk – saime pihta, mismoodi asjad mägedes käivad. Looda parimat ja probleemid lahenevad. Mägedesse minnes tasub tunda suurt austust looduse vastu, respekteerida järsakuid ja muutuvaid ilmaolusid. Aga olme pärast muretsemine on küll asjatu vaev. Kui oled lõbus, leplik ja stressivaba, muretseb elu sinu eest ise. Ja teeb seda paremini. Sest tõtt-öelda püüdsime me teel olles hütti ette helistada, aga tormi tõttu liinid ei töötanud! Ühendus taastus just siis, kui meil vaja läks. Kas ükski meistermuretseja oskaks seda ette näha? Ilmselt küll, aga mina nende hulka ei kuulu.

Nii et milleks ärbelda alal, milles andekas ei olda. Muretseda on tüütu ka. Pealegi, kõik eluks vajalik oli meil kotiga seljas – iga ilma riided, ööbimis- ja söögikraam, tehniline ronimisvarustus, kiivrid ja kassid. Tahtsime olla täiesti vabad. Lähed, kuhu tahad, ja jõuad välja, kuhu jõuad. Korralik kaart ja terve rodu varasemaid matku võttis pinged maha.

Alta Via 2 on küll märgistatud rada, kuid korralik kaart annab vabaduse ise oma lookeid valida. Foto: Kristina Herodes

Ajapikku õppisime aina uusi riukaid: kaitsealal telkida ei tohi, aga kui püstitad oma osmiku kedagi häirimata pärast päikeseloojangut ning kargad maast lahti koiduga, ei pane keegi seda pahaks. Ühtlasi pole iga silt mõeldud reeglina, oh ei! Itaallased peavad pahatahtlikkusest puhast vingerdamist «elamise kunstiks» ning pilgutavad pättuse tegijale vandeseltslaslikult silma.

Alta Via 2 on imeilus esimesest matkapäevast peale. niipea kui rada kerkib puulatvadest kõrgemale, avanevad imelised panoraamid. Valcroce ja Plose. Foto: Marko Külaots

Imeilus seiklus, kuhu saab

Dolomiitidega sõpruse sõlmimiseks on Alta Via 1 lihtsaim ja mugavaim, kuid selle võrra rohkem on ka matkajaid rajal. Alta Via 2 on aga vaimustavalt ehe elamus ja ületab esimest vaadete suurejoonelisuse ning seiklusliku põnevuse poolest mäekõrguselt. Populaarsemaid ja pikki kõrgeid teid on itaallased Alta Via nimega märgistanud kuus, lisaks lugematul hulgal lookeid ja lühemaid retki. Ja pole ka ime – vaheldusrikkuse poolest on Dolomiidid kindlasti ilusaim osa Alpidest.

Sinna jõuda on lihtne – lendad lähimasse linna, edasi rongiga, ning suusabussid sahistavad seal hõredama graafiku alusel aasta ringi.

Igast mägilinnast leiad suurepärased matkapoed, juhul kui miskit tarvilikku maha unus, ja detailsed orienteerumiskaardid. Brixen, kust algab Alta Via 2, on ise ka üks igavesti armas ja uitamist väärt linnake.

Kui see kõik tundub keerukas, riskantne ja matkajuhita teostamatu, siis tegelikult on vastupidi. Meie pole elu sees grupiga kuskil turnimas käinud või kellestki sõltunud. Näeme mõnd kutsuvat kaadrit seni veel tundmatust teekonnast, tuleb mägede kutse peale ja ongi minek.

Plose juures on kõrgust juba enam kui 1000 meetrit ja iga lisanduv tõusumeeter lisab vaatele avarust. Foto: Kristina Herodes

Alta Via 2

Matkarada asub Itaalia Dolomiitides, Lõuna-Tirooli piirkonnas.

Algus Brixenis, lõpp Croce D’Aune’is.

Lähim lennujaam Veneetsias või Innsbruckis.

Raja kogupikkus 160 km.

Soovitav matkaaeg 13 päeva, kui oled väga heas vormis, saab ka kiiremalt.

Tõusumeetreid kokku 12 000, päeva keskmine 1000.

Planeeri matk praegu, siis pole öömajakohtadega muret.

Matkatav maist oktoobrini, sõltuvalt lumeoludest.

Varavalges teele asudes näeb päikesetõusul orgudest tõusvat udu. Mägede õhk on sel hetkel nii elus, et võtad aja maha, et seda nautida. Foto: Marko Külaots

Aga jah, ega mägedes ei näe kõike, mida vaatama tulid. Nii nagu ilmal armulikkust on – teinekord marsid kuus tundi udus kõrgele kuru peale ja siis imetled seal kümnete kilomeetritena lahti rulluvate vaadete asemel sedasama udu. Nähtavust meeter, voilà!

Aga vahel läheb vastupidi – tuuseldad hommikuhämaras minema, pea kohal hiilib must pilv, ronid üles ja teisel pool mäge sillerdab sinitaevas. Forcella della Roal juhtus just sedapidi, lisaks keetis seal kaks matkavenda endale Türgi kohvi ning pakkus meilegi. Soojades toonides ja järskude sambarividena kõrguvad mäed meenutasid korraga pigem Arizonat kui Alto Adige’d. Sellistel hetkedel on mul miljon korda olnud tunne, et appi, mis edasi! Midagi ilusamat enam olla ei saa. Aga looduse ilu suhtes kuidagi ei teki seda tüdimust. Iga uus ahelik on erinev, iga künka taga saad uue õhina ja samasuguse süütusega vaimustuda.

Loe ka seda: «Ei karjet, ei kõmakat, matkaja lihtsalt kadus teelt»

Alta Via 2 pakub tervet rodu ronimisseinu, kuhu ilma julgestusvööta pole mõistlik minna. Lihtsalt riski ja lõbu suhe on maru kehv – üks vale samm ja oledki õhtal. Aga kui traksid peal ja karabiinid korralikult kinni, pääsed vaid ehmatuse ja paari sinikaga. Kogu see kraam kaalub umbes kilo. Sama palju kaalub sul liiter vett. Väga kerge kaasaskantav elukindlustus niisiis.

Via Ferrata lõik Forcella della Roa teel meenutab tolmust tunnelit ning viib pimedast, klaustrofoobilisesrt kaljulõhest valgusse ja avarusse. Foto: Kristina Herodes

Ronimisteid jääb Alta Via 2 jooksul ette palju. Via Ferrata Marmolada paneb proovile ka üsna kogenud turnija kõrgusetaluvuse, sest rippuda tuleb otse kaljuserval. Foto: Marko Külaots

Ronimisega saab algust teha juba enne Forcella di Siellesi kuru. See oli käiku meenutav, tolmav ja kitsas pugemine ning vinnamine – väga lustlik jupp seiklusparki matka sekka integreeritud. Aga edaspidi on ka pikki kõlkumisi otse järsaku kohal, püstloodis laskumisi, kõõlumisi ja hüppamisi - no vahel ilma lihtsalt ei ulatu. Igav juba ei hakka!

Ja koht, kuhu välja jõuad, on alati müstika. Ciampais kitsad kaljusakid nagu nõelad läbisegi järsakutega. Pordois imposantsed terrassid. Forcella Margherita aga meenutab oma teravate tippudega kummituslossi.

Olgugi et aina rohkem matkajaid asutas päeva veeredes laagrisse, meelitasid aina uued uskumatud vaated meid jätkama. Enamasti plaanitakse matkapäev 6–8-tunnisena, õhtul puhkad. Aga kuidas sa raatsid paikseks jääda, kui just õhtuvalguse kuldsed kiired toovad välja mägede kõige võrratumad värvid. Kulgesime nagu kaks ablast vaatekütti aina edasi ja edasi, kõvasti üle 12 tunni. Kui viimaks Passo Gardena juures laskusime, panime ka füüsist tähele – jalad läksid jõnks ja jõnks alt, pidi hoolega sammu jälgima.

Odle kandi mäed Secedas on erakordse disainiga - otsekui teravate nõelte rivid. Foto: Marko Külaots

Ohud, ahnus ja väsimus

Mägedes kulgemine pole igal sammul mõnus. Järsud ronimisseinad, via ferrata’d, tapvad tõusud ja avatud järsakud pole midagi hullu. Kui saabas hea, samm kindel ja tempo piisavalt üleval hoitud, nii et muretsemiseks aega ei jää, saab hakkama. Aga lahtised kivid, no neid ma ei armasta. Eriti kui need ripuvad mul pea kohal. Ma ei usalda varinguohtlikke lõike, seal jääb vaadete jõllamine täiesti vahele, katsun vaid eluga läbi saada. Kuid Alta Via 2 jooksul on ka üks rajalõik, mida käiakse kõige vähem, ja kohale jõudes saime pihta, miks see nii on.

Marmolada ahelikult alla suundudes avanevad kitsastest kaljulõhedest imekaunid vaated lõpmatusse. Foto: Kristina Herodes

Teekond pakub imetlemiseks vapustavat Pale di San Marino mägede gruppi, ja kui seni pole mastaabid paika loksunud, saamaks aru, kui väike ja vähetähtis mutukas oled sina omaenda meelest hiiglasliku seljakotiga, siin see juhtub! Kuid samuti on siin mitu kilomeetrit rada, mis pole mitte laiem kui peopesa, paremal kaljusein ja vasakul järsak, umbes 400 meetrit. Kinni hoida pole kusagilt. Lihtsalt vaatad, et end kotiga kogemata alla ei müksaks või hooletult ei astuks. Hingematvast ilust hoolimata tegime sel lõigul haruldaselt vähe pilte, pea oli vaja selge ning närv külm hoida, lihtsalt hingasime rahulikult ja sammusime.

Otsid elu ilusaimat matka, mis pakuks põnevust, väljakutset ja unustamatuid elamusi? Võta ette Alta Via 2. Kuid muinasjutuline loodus pole kaugeltki ohutu - iga sammu eest vastutab matkaja ise. Foto: Marko Külaots

Kuna olime ahnuse ja hasardiga taas mitu rajajuppi samal päeval ette võtnud, jõudsin vastu õhtut väga huvitavasse väsimusstaadiumisse. Keha otsustas energiat säästa sealt, kus saab. Pilt muutus laiguliseks ja libises vaikselt eest. Ma ei tea siiani, kas kõik need huvitavad asjad, mida hämarduvatel mägedel nägin, olid päriselt seal või lihtsalt viirastusid mulle. Kõik see toimus õnneks siis, kui jalge all oli juba turvalisem mägitee. Ma ei teadnud enam, millega end motiveerida, sest teatud väsimuse astmel ei huvitanud isegi kommid ja vein.

Mägimatk pole jalutuskäik, vaid korralik pingutus, koorem seljas. Hingetõmbepause vajab iga matkaja. Foto: Marko Külaots

Tunnike hiljem selgus, et ilu motiveerib siiski. Üle laiade kiviplatoode Rosetta poole minnes läks kogu laotus äkitselt roosaks ja selle ebamaiselt ilus toon voolas nagu mingi paks elueliksiir mu streikivatesse kontidesse. Öömajani oli samm juba kerge ja hommikul polnud meeltes märkigi päeva hirmudest, viirastustest ega väsimusest. Mina pole sugugi see kodanik, kes tavalises elus hea vinguvõimaluse kaotsi laseks. Kuid mägedes juhtub midagi veidrat. Sa ei kurda kunagi. Ja ma ei usu, et see hõivatusest, koormusest või iseloomu paranemisest tuleks. See on lihtsalt mägede maagia!

Pikk ja põrguraske matkapäev, kus alustasime varavalges, kuid päikeseloojangul olime veel teel. Imeilius roosa loojang Rosettal oli aga motivatsioonilaks, mis kondid taas käima tõmbas. Foto: Marko Külaots

Artikkel avaldati esimest korda 22.02.2020.