Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/28/6824893t1h036c.jpg)
/nginx/o/2019/09/12/12550392t1h1850.jpg)
Enamasti on reisihimuline eestlane Itaaliat väisanud rohkem kui ühe korra. Loodus, kultuur ja inimesed – kõik on siin rikas ja mitmekesine ning avastamisrõõmu jätkub nii suurtes metropolides kui ka juhuslikult teele jäävates väikelinnades.
Ilmselt on paljudel saapamaa fännidel välja kujunenud oma lemmikpaigad, kuhu uuesti tagasi pöördutakse ning ka avastamist ootavad kohad, mille jaoks järgmist puhkuseplaani tehes aega varutakse.
Üks sellistest paikadest on Amalfi rannik: Sorrento, Capri, Amalfi ise, Positano. Kõik nad on ükshaaval imetledes pärlid, moodustades tervikuna imepärase kee. Pääsupesadena mäeküljele kleebitud värvikad majad, serpentiinina laskuvad ja tõusvad teed ning tänavad, sügavsinine meri, kitsuke meelitav rannariba, rooside, oleandrite, bugenvilleate ja sadade keskmisele põhjamaalasele tundmatute põõsaste õiterohkus. Tundub, et niisugusest looduse ja inimese koosloomest ei ole midagi täiuslikumat.
Turismi tippajal on sellesse piirkonda reisimisel loomulikult omad varjuküljed. Ühistranspordi eelistaja avastab, et Napolist Amalfisse pole lihtne jõuda. Üüriauto kasutamisel tuleb rooli panna mitte ainult heade sõiduoskustega, vaid ka parimate närvidega juht. Parkimiskoha leidmine on oi-kui-keeruline! Kõvasti vähem on aga muresid siis, kui samasugust elamust otsida Itaalia loodenurgast – Cinque Terre (eesti keeles «viis maad») nimelisest rahvuspargist. Viimane on muuseas kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Küla, kuhu ei vii ühtegi teed
Turismibrošüürides on külastatavateks kohtadeks märgitud Cinque Terre ja Porto Venere. Cinque Terre moodustavad tegelikult viis väikelinna või pigem küla: Monterosso, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Porto Venere asula jääb vormiliselt küll rahvuspargist välja, kuid on väliselt siiski ülejäänud viie linnakesega sarnane. Kaljude ja mere vahele sälkorgudesse pressitud rahvuspargi külastamine on kõige mõistlikum siis, kui Milaano, Firenze, Livorno, Genova või ka Nizza külastamisest on päev või kaks üle jäänud. Rendiauto parkimiskoha pärast muret tundma ei pea, sest kõigisse eespool loetletud asulatesse maanteed üldse ei viigi. Kuni Genovat ja La Speziat ühendava raudtee ehitamiseni 19. sajandil liiguti «suure maa» ja asulate vahel merd või mägiradu pidi.
Täna pääseb naabruskonna suurimast keskusest La Speziast maanurka ühtviisi mugavalt nii praami kui ka rongiga. Kes jääb pikemaks kui päevaks, võib lisaks laevasõidule ja merelt avanevatele vaadetele nautida ka turnimist mööda tähistatud matkaradu. Parimad vaated avanevad siiski merelt. Kui ühe küla sadamaks on korralik betoonehitis, siis teises peab mahamineja tasakaalukunstnikuna mööda kõikuvat maabumissilda piltlikult öeldes kaljunukile ronima.
/nginx/o/2019/09/12/12550393t1h74e1.jpg)
Kõigi külade ühisjooneks on mööda järsku kaljuseina ülespoole ehitatud erksavärvilised majad. Seda värvidemängu seletavad targad raamatud kohalike meeste «uudishimuga». Nimelt tahtsid sajandeid peamiselt kalapüügiga tegelenud mehed merel viibides teada, mis nende kodakondsetel parasjagu käsil on. Eri värvi majade seast oli lihtsam oma elamist ära tunda ja nii sai hoovis toimetajate tegemistel silma peal hoida.
Giidi ütluse kohaselt on selle piirkonna inimesed keskmistest itaallastest kinnisemad ja tõsisema loomuga. Samas pole vist lõuna-itaallast, kes põhjapoolse rahvuskaaslase kohta nii ei arva! Tõsiduse põhjuseks olevat raske töö, milleks sajandeid on olnud kalapüük, terrassiaiandus ja põllupidamine. Tõsi on, et tänaval kohvikute ustel potentsiaalset klienti ligi meelitavad kohalikud pole just ülemäära lärmakad ega pealetükkivad. Samas ei saa elamusi otsiv turist kitsal tänaval turnides meelitavatest pakkumistest niikuinii mööda vaadata. Turismile orienteeritud restoranid ning tänavakauplejad muudavad selle paiga Amalfiga üsna sarnaseks.
/nginx/o/2019/09/12/12550394t1hca7d.jpg)
Populaarseteks toitudeks on mereanniroad ning kaubeldakse peamiselt sidrunilikööri, pasta, seebi, oliivide ja pestoga.Tuntuim kohalik toit, farinata, pole üleliia peen restoranisöök. Tegu on kikerhernejahust krõbeda pannkoogisarnase küpsetisega, mida leidub iga toidumüüja letil. Veinituuri tellija saab aga kontrollida, kas kohalik pinnas, kliima ja veinimeister suudavad võistelda Toscana, Veneto, Sitsiilia või mõne muu Itaalia veinipiirkonnaga. Valiku tegemine pole enamasti keeruline, sest peamised margid on Cinque Terre ja Sciachetrà. Juustu ja maiustuste kõrvale sobiv kuivatatud viinamarjadest valmistatud Sciachetrà vajab nautimiseks aega.
Kleebitud majad ja paadid linnatänaval
Kuna tasast maad on Cinque Terres vähe, siis ei ole ühegi küla kirik või keskväljak võrreldav Itaalia tavapärase toredusega. Õigupoolest leiab tasast pinda mõnevõrra rohkem ainult Porto Veneres. Seal on kunagised elanikud näpistanud maatüki Dora kindluse, Püha Lorenzo ja Püha Peetri kirikute ehituseks. Et piirkond on strateegiliselt tähtis ja Dora kindlus oli omal ajal hädavajalik rajatis, seda kinnitavad La Spezia sadamas seisvad sõjalaevad. Kaljunukilt, kus Püha Peetri kirik asub, avaneb ühes suunas imepärane vaade Poeetide lahele, teises suunas on aga näha Palmaria, Tino ja Tinetto saared. Piirkonda on omal ajal armastanud poeedid. Kuulsuste pika loendi tippu asetatakse siin tavaliselt inglise romantik lord Byron. Tema nime kandvast grotist võib julgem rännumees kive ja kaljusid trotsides jõuda ka Poeetide lahe säravsinisesse merevette.
Üüriauto kasutamisel tuleb rooli panna mitte ainult heade sõiduoskustega, vaid ka parimate närvidega juht.
Cinque Terres ei ole järsk mitte ainult mäekülg, millele majad on piltlikult öeldes kleebitud, vaid sama järsk on ka rand. Koht, mis pikka aega oli «ukseks» merele. Nii järsk, et ühes linnakeses, Corniglias, pole sadamale ruumi jagunudki. Ja seega on täiesti tavapärane, et kõrge lainetusega päeval ei loksu Corniglias paadid mõnusalt merepinnal, vaid ootavad linnatänaval lainetuse vaibumist. Ning kui rännumees on lisaks praamisõidule ette võtnud ka mägedes turnimise (lühima kõiki viit asulat ühendava raja läbimiseks soovitatakse varuda viis tundi ja pikima tarbeks 12), siis on kindlasti juba õhtu käes. Tuntuim radadest – Sentiero Azzurro ehk Taevasinine rada – on eestase jaoks harjumatul moel tasuline. Põhjuseks see, et sügiseste vihmade ajal on tee nii mõnelgi aastal suletud ja ärauhutud rajalõikude taastamine on kulukas.
Kui matk selja taga, ega siis jäägi muud üle, kui otsida meelepärane ööbimiskoht ja linnaplatsil kohvikus istudes uudistada, mida teevad oma vabadel õhtutundidel kohalikud inimesed. Ilma nendeta ei oleks ju seda looduse ja inimese ühistööna valminud toredust olemas.