Minu pirakas Nepali pulm (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palju õnne pulmapäevaks, Nimit ja Aditi!
Palju õnne pulmapäevaks, Nimit ja Aditi! Foto: Ametlik Pulmafotograaf

Ühes traditsioonilises eesti pulmas saab sülti ja viina. Nepali pulmas liha ei antud ja grammigi alkoholi ei pakutud, kuid sellest hoolimata oli see minu elu kõige meeldejäävam pidu.

«Kas sa Nepali pulma tahad minna?» Küsimusele eitavalt vastamine ei tulnud mul mõttessegi. Mõned turistid maksavad sadu dollareid, et sellisest pidustusest kas või kontvõõrana, agentuuri vahendusel osa võtta. Hoopis teine asi on aga hindu pulma kutsutud olla.

Nepalist pärit peigmees Nimit, kes Eestis tarkvarainsenerina leiba teenib, oli oma vanemate südamerahuks lõpuks ometi pruudi leidnud. Küll mitte Nepalist, aga vähemalt naaberriigist Indiast. Rõhk on sõnapaaril «oli leidnud» – ehk tegu polnud vanemate organiseeritud liiduga. Selles, et pruut ja peigmees kohtuvad esimest korda alles omaenda pulmas, ei ole sealkandis ka tegelikult midagi imelikku. Vastupidi, paljude arvates ongi just nii palju õigem talitada.

Poissmeestepidu ilma peigmeheta

Pulmapaigaks oli peigmehe kodulinn Biratnagar. See Nepali idaosas paiknev umbes 240 000 elanikuga linn asub India piirist vaid paari kilomeetri kaugusel.

Kui meie reisiseltskond Eestist, mis koosnes peigmehe töökaaslastest ja omakorda nende kaaslastest (viimaste hulka kuulusin ka mina) pärast kümnetunnist bussisõitu pealinnast Katmandust Biratnagari jõudis, oli poissmeestepidu juba alanud. Eestis võtavad sellest üldjuhul osa ainult peigmehe meessoost sõbrad, Nimiti peol aga mingit soolist diskrimineerimist polnud. Kõik sõbrad olid oodatud. Peo puändiks kujunes muidugi see, et peigmees ise peole ei jõudnudki. Vanemad olid Nimiti tuppa luku taha pannud – nõnda pidavat seal pulma eelõhtul traditsiooniks olema. Nimit lootis küll kuni lõpuni, et murrab toast välja ja põgeneb peole, kuid see katse läks tal luhta. Lukk või siis vanemad osutusid tugevamaks.

Pulmapidustused ise algasid järgmisel hommikul, päeva esimene pool kulges külaliste saabumise ja ettevalmistuste vaimus. Kõik soovijad said endale näiteks mehndi’sid ehk hennamaalinguid teha lasta. Meestele maaliti väiksem kujutis peopessa, naistel kaunistati käed mõlemalt poolelt, pruudil ka jalad. Lisaks sellele, et hennamaaling on dekoratiivse eesmärgiga, on sel pruudi jaoks ka teine eesmärk täita – arvatakse, et hennamaalingul on jahutav toime ja see rahustab pruudi närve.

Pulmapaik meenutas välimuselt väsinud koolikompleksi – suured lagedad ruumid, pisut pleekinud seinad. Olin ette kujutanud, et kõik on täis kulda-karda ja lilli, ning tundsin sellepärast teatud pettumust. Kui ma õhtul pulmapaika naasin, et osaleda esimesel pidulikul üritusel, sain aru, et minu varasem pettumus oli asjata. Peamaja kõrval asuvast hiiglaslikust varjualusest, mis päeval oli veel täiesti tühi, oli paari tunniga saanud suursugune peosaal. Kogu põrand oli kaetud punase vaibaga, seinad valgete ja violetsete kangaste ja tohutus hulgas erksavärviliste lilledega. Muusika mängis, fotograafid välgutasid kaameratega ja mitukümmend kokka valmistas väligrillidel süüa. Süüa oli meeletult palju. Eriti panid mind aga ahhetama külaliste riided – kõik need kristallide ja tikanditega kaetud sarid, kleidid ja seelikud.

Üritus algas tseremooniaga, kus pruut ja peigmees vahetasid sõrmuseid. Kuna põhiline pulmapidu ja abiellumisega seotud rituaalid pidid toimuma alles järgmisel päeval, oli selline asjade kulg üsna imestamapanev. Sõrmuste vahetamine on pulmas ju pigem kõrghetk. Sain alles järgmisel päeval teada, et tegu oli hoopis kihlumistseremooniaga. Et see leiab aset vahetult enne pulmi, on sealses kultuuris pigem tavaline.

Pärast sõrmuste tseremooniat algas sangeet ehk tõeline tants ja trall. Sangeet on enamasti õhtu enne pulmapäeva toimuv üritus, kus pruudi ja peigmehe suguvõsad ja sõbrad saavad üksteisega tutvuda. Esialgu oli sangeet mõeldud ainult naistele ja see toimus pruudi kodus, tänapäeval osalevad pidustusel ka mehed ja üritust korraldatakse enamasti pulmapaigas.

Nii pruudi kui ka peigmehe sugulased ja sõbrad olid sangeet’i jaoks valmistanud ette paariminutilised tantsukavad. Mõned kandsid oma tantsukava ette üksi, teised kahe-kolmestes rühmades. Vaatepilt peigmehe umbes 60-aastasest tädist püüdlikult oma tantsukava ette kandmas oli üsna koomiline. Nalja valmistas ka see, kuidas paljud pruutpaari meesoost pereliikmed olid oma fantaasiarikaste tantsukavadega välja tulnud.

Tagasi üles