Iirimaa väärib avastamist ja külaliste austust

Kaur Paves
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iirimaa jalgpallikoondise fännid Tallinna raekoja platsil - hetked enne rongkäigu algust.
Iirimaa jalgpallikoondise fännid Tallinna raekoja platsil - hetked enne rongkäigu algust. Foto: Viktor Burkivski

Konstantses joobes lämisevad Iirimaa jalgpallifännid on rahvuskoondise saatjatena tuntud üle maailma, ent kodus võeti Eesti kolleegid vastu soojalt ja südamlikult.

Teadmine, et elu esimene jalgpallireis tuleb ette võtta just Dublinisse, ei rõõmustanud allakirjutanut just kuigivõrd - võinuks Eesti koondise vastaseks Euroopa meistrivõistluste valikturniiri play-offis saada ju ka mugava autosõidu kaugusel asuv ja ebamaiselt odava õlle poolest tuntud Tšehhi. Vaimustust ei suurendanud ka Ryanairi kümnekordne hinnakergitus Tallinna-Dublini liinil, mis sundis enamik siinseid vutituriste taskukohasemaid ümberistumisi otsima.

Keset töönädalat toimunud ajalooline mäng ei võimaldanud üle kahe päeva kodumaalt eemal viibida, mistõttu tuli kahe ümberistumisega reisigraafik paika panna kirurgi täpsusega. Kas plaani järgi kell 18.10 Dublinis maanduv lend võimaldab 16 kilomeetri kaugusel asuvale staadionile kella 19.45ks jõuda? Hilissügisest lennuilma on võimatu kuu aega ette prognoosida, väiksemgi hilinemine tähendaks tühisõitu.

Ent säästufirma Ryanair täitis oma ülesande esmaklassiliselt ning pidevalt kõrvades kajavat reklaami maailma täpseimast lennukompaniist võis vaat et uskumagi jääda. Tund ja 40 minuti enne mängu sain jala Iirimaa pinnal maha.

Kuidas edasi? Neli päeva varem Tallinnas peetud esmakohtumisel pidanuks pealtvaataja selles staadiumis juba A Le Coq Arena taga järjekorras seisma, et avavilest mitte ilma jääda. Milline võib olukord olla viis korda enam rahvast mahutaval Aviva staadionil, vähekogenud külaline ette ei kujutanud. Julgust ei sisendanud ka tõik, et ühtegi teist sinisärklast reisijate seas ei paistnud, ilmselgelt sai lahinguväljale saabutud absurdselt hilja.

Abi saabus hoopis vastastelt: juurde astusid kaks Londonist saabunud rohelistes särkides Iirimaa fänni, kes mu sõbralikult taksot jagama kutsusid. Ette ostetud linnaliinibussi piletist polevat tiheda liikluse tõttu sellisel kellaajal abi. Risk oli liiga suur, et võõrustajaid mitte usaldada.

Püüd taksosse kõrvaistuja poolt siseneda sai kiirelt takistatud: pimedal õhtul ei olnud märganud, et mustanahaline meeskodanik seal juba ees istus. Mis siin on mingi Türgi või, et taksojuht oma sõpru tööautoga veab? Ahjaa, see neetud valetpidi liiklus...

Mõrul meelel tuli tõdeda, et taksosõit läheks isegi kolme peale jagades maksma mitme bussipileti raha. Ent katsele sellest juttu teha panid uued sõbrad resoluutselt piiri: «Ei ole hullu, nagunii maksate te ju meie võlad kinni.» Ilmselt parim viis eestlase südant võita. Ning järgnes pikk mõttevahetus EFSFi ja Iirimaa valitsusvahetuse teemal.

Pärale jõudes üllatasid iirlased külalist taas, lubades veel pool tundi enne mängu pubist läbi käia. Jah, kuigi staadion mahutab 50 000 pealtvaatajat, on järjekorrad kohalike sõnul tundmatu teema. Erinevalt Tallinnast ei pea tuhanded inimesed ühest august raudtee alt läbi käima ning baaride struktuur staadioni ümber näib olevat viimse detailini välja töötatud. Ka turvakontroll piirdub küsimusega, ega alkoholi kaasas pole, mitte aga ei ürita üliinnukad turvamehed iga külastaja kehaõõnsustesse sukelduda.

Pärast igati väärika 1:1 viigiga lõppenud kohtumist võis Eesti turist Dublinis sirge seljaga ringi käia ja õnnitlusi vastu võtta. Hoolimata häbistavast kaotusest avamängust ja äärmiselt ebasoodsast mänguajast ei olnud me omasid jätnud, vaid lõpuni välja läinud. Muidugi oli soojas vastuvõtus ka oma osa võitja suuremeelsust, sest kahe mängu kokkuvõttes oli Iirimaa ülekaal ju ilmne, ent igal sammul juurde astuvate ja kätt suruvate iirlaste respekt näis olevat siiras. Alates noorest jalgpallihuligaanist, kes tunnustas plaani kohalikele vaatamisväärsustele mitte tähelepanu pöörata ja lihtsalt hommikuse tagasilennuni linna vahel laaberdada (sest «ega meie teie pool midagi muud ei teinud») ja lõpetades keskealise ajaloohuvilisega, kes tundis Eesti jalgpalli käekäiku Nõukogude okupatsiooni ajal paremini kui me ise - maad võttis üleüldine vennastumine.

Kui keskmise jalgpallifänni ja tema hobide-harrastuste seisukohast midagi kritiseerida, siis õlle hinda (kuus eurot Guinnessi eest polnud muidugi üllatuseks) ja kurba üllatust, et suurem osa baaridest suletakse juba kell kaks. Ent iirlaste külalislahkus, mis kulmineerus lennujaama ootesaalis kustunud külalise õrna äratamisega viimasel hetkel enne viimast kella lennule, pühkis meelest ka need häirivad tegurid.

Märksõnad

Tagasi üles