Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/10/11940319t1hdeaf.jpg)
Aastal 2016 võtsin pärast pikka mõtlemist vastu otsuse minna aastaks vahetusõpilaseks. Sihtkoha valik ei olnud raske – tahtsin kogeda midagi väga erinevat Euroopast ja näha lähemalt kultuuri, millest me võib-olla eriti palju kuulnud pole. Lisaks oli mul soov selgeks saada hispaania keel. Niisiis veetsingi õppeaasta elades ja õppides Mehhikos.
Terve järgneva aasta tundsin iga päev, kuivõrd lahked ja avatud mehhiklased on. Kõigiga ollakse kohe sinasõber ja uksed on kõigile valla. Ehk tuleb see sellest, et seal tervitatakse üksteist kahe põsemusiga: et sisened kohtudes kohe teise inimese mugavustsooni ja jääb ära edasine ebamugavus. Kindlasti mängis avatuse juures suurt rolli ka mehhiko perekondade suurus ja tähtsus.
Mehhiko pered on nii suured, et paar korda tuli ette isegi olukorda, kui mu vahetuspere isa pidi ütlema, et nii, seda inimest peate ka tervitama, kuna ta on teie tädi. Iga kord oli seltskonnas keegi uus tía (tädi).