Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/20/11881028t1ha77b.jpg)
- Turism on Namiibia peamisi elatusallikaid ja turistid võetakse avasüli vastu.
- Kõrb pakub rohkelt ennenägematuid ja sürrealistlikke vaatepilte.
- Swakopmundi linn on hea paik, kuhu maailma eest peitu minna.
- Etosha rahvuspargi linnud-loomad pakuvad eksootilise elamuse.
Aafrika on kauge ja eksootiline kontinent. Siin on mitu riiki, kuhu turiste ei oodatagi. Näiteks riigi keskosa hõreda asustusega aladel, kus elavad põlisrahvaste hõimud ja eluviis on väga traditsiooniline, kohtab valgeid inimesi harva. Namiibia on aga paik, kus valged inimesed on kanda kinnitanud – osa maast on päris «valge».
Turistid väga teretulnud
Turiste võetakse Namiibias igal pool tänulikult ja hästi vastu, turism on elatusallikas. Kõikides linnades ja isegi väikestes peatuspaikades on alati võimalik kasutada pangakaarti, samas kui külades puudub isegi elekter. Riigikeel on inglise keel – seda õpitakse koolis ja räägitakse kõikjal.
Riigis, kus elanikke 2,1 miljonit, aga pindala kaheksa korda suurem kui Eesti, on asustus üpris hõre – rahvastiku hõreduse poolest on Namiibia maailmas Mongoolia järel teisel kohal. Võib sõita pool päeva, kohtamata teist autot, igasugune ühistransport puudub täielikult. Teed on üldiselt korralikud, asfaltkattega, kuid piirkonniti saab kõvasti kloppida ja nn Aafrika massaaži tunda, kui tahad kuhugi pärale jõuda.
Võib sõita pool päeva, kohtamata teist autot, igasugune ühistransport puudub täielikult.
Namiibia eraldus Lõuna-Aafrika Vabariigi koosseisust alles 1990. aastal. Alates 1884. aastast kuni Esimese maailmasõja lõpuni oli see Saksamaa koloonia, 20. sajandi algul toimus suur saksa asunike sissevool. Seda mõjutas kahtlemata ka teemantide avastamine 1908. aastal. Saksa kultuuri mõju on tunda igal sammul, kuni selleni välja, et toidulaualt ei puudu vorstid, hapukapsas, heeringas ja õunastruudel. Seal räägitakse, et Saksa vorstid on pärit hoopis Aafrikast, lihtsalt Euroopas seda ei teata. Lisaks valitseb riigis suhteline puhtus, saksa kord. Eriti muidugi lõunaosas, kus elab praegugi sakslasi.
Namiibia asub Aafrika mandri edelaosas, ühelt poolt on piiriks Atlandi ookean. Kohale jõudmiseks tuleb lennata Johannesburgi ja sealt edasi Windhoeki (loe: winduk), mis on riigi pealinn ja ühtlasi suurim linn. Siin on kaks lennuvälja, korralikud tänavad, kenad madalad majad, vana kindlus, kirik ja raudteejaam. Windhoek asub suhteliselt kõrgel mägedes ja on ümbritsetud kuumaveeallikatest.
Kõrb ei ole igav liiv ja tühi väli
Meie reis viib aga Windhoekist eemale, läbi kõrbe ranniku poole. See on pikk sõit ja võib tunduda üksluine, aga ei, kõrb ei ole sugugi igav. Näiteks puud – enamasti on need okkalised akaatsiad ja silma jääb neid muidugi harva, aga vaatepilt kangurlinnu pesast puu otsas on pilkupüüdev. See on nagu hiiglaslik puu küljes rippuv kott, kuid lähemal silmitsemisel selgub, et väikesi augukesi täis. Sajad linnud ehitavad, pesitsema tuleb neid aga viissada kuni tuhat. Siis jääb pesa mõneks ajaks elaniketa. Kohtame ka esimesi loomi, kuid algul näeb neid pigem harva.
/nginx/o/2019/03/20/11881019t1h8dea.jpg)
Namibi on maailma vanim kõrb, tohutu liivaväli laotub üle kogu Namiibia ranniku. Meie sihiks on Sesriemi kanjon ja Sossusvlei. Millised kaunid nimed! Olen ikka imetlenud afrikaanikeelsete kohanimede kõla, see on justkui pehme paitus. Ööbime kõrbesse rajatud lodge’is keset tühja maad. Meie onnikese vaateväljas on tühjus, taamal mägi ja üksik kuivanud puu, kõrbetuul keerutab liiva. Keskpäeval näitab kraadiklaas üle kolmekümne pügala, jahutust pakub bassein. Imede ime, mõtlen.
Sossusvlei on värav kuulsate punaste liivadüünide juurde. Hiiglaslikud liivaluited kõrguvad kõrbes kahel pool teed, maapind on täiesti valge, üksikute kuivanud või okkaliste kõrbetaimedega siin-seal, tolmune, kuiv, pealtnäha elutu. Vaatepilt meenutab Salvador Dalí maali: Aafrika ookerpunane luiteliiv, ergavsinine taevas ja kuivanud puudest moodustuvad figuurid.
Düünid on nummerdatud, nende kõrgus on mõõdetud. Kõrgeim on üle kolmesaja meetri. Lõputu liivaluite otsa saab ronida, kui jaksu jätkub, ja siis ennast alla libistada, käte all ja jalgade ümber pehme kollane puhas liiv.
/nginx/o/2019/03/20/11881021t1hf0f4.jpg)
Palavus tikub ligi, isegi varahommikul on juba väga palav. Sürrealistlik Deadvlei oli kunagi, 900 aastat tagasi Tsauchabi jõest toituv akaatsiaid täis oaas, aga jäi kuivaks, kui jõgi äkitselt kurssi muutis ja maapinna koos puudega kuivaks jättis. Puud ei lagunenud, niiskus imbus neist välja ja nüüd on sellest paigast saanud mustaks tõmbunud kõverikega kaetud valge saviväli – vaatepilt, mis oma vaikivas tardunud elutuses jääb kauaks meeli täitma. Düünide juurde tuleb minna ja minnaksegi päikesetõusul. Aeglaselt kerkiv päike muudab düünid uskumatult värviliseks. Valguses mängivad varjud, mustast siniseni, ja punane ise varieerub tuhandeks varjundiks. Liiv on moodustanud mustrid, mida tuul palju ei liiguta. Tuul puhub kogu aeg ühest suunast ja seepärast düünid kasvavad, aga ei kao.
Meie teekond kulgeb läbi kõrbe veel mitusada kilomeetrit ookeani ja Walvise lahe poole. Teel põikame Kuisebi kanjonisse, mille uuristas aegade hämaruses välja Kuisebi jõgi, mis voolab peamiselt maa all. Kõrbepäike kütab kanjoni seinad kuumaks, kahel pool on lagedad väljad ja tühjus.
Peidupaik kogu maailma eest
Walvise laht on rahulik looduslik laguun, tõeline linnuvaatlejate paradiis, kus pesitseb kuuldavasti poolsada merelinnuliiki, sealhulgas eredavärvilised flamingod, suurenokalised pelikanid ja läikivad mustad kormoranid. Mere lähedus muudab olemise kergemaks − tappev palavus asendub mõnusa kesksuvise soojusega. Siinne Aafrika suvi on peaaegu nagu kodus. Meie reis toimub nimelt jaanuaris, kui Aafrikas on suvi.
Swakopmund asub rannikul, mida iseloomustavad ookeani müha ja jahedusega täidetud värskus, tühjavõitu tänavad ja koltunud palmilehed kõnniteedel.
Ilusatele Aafrika nimedele pakub täiendust linnake nimega Swakopmund. See asub rannikul, mida iseloomustavad ookeani müha ja jahedusega täidetud värskus, tühjavõitu tänavad ja koltunud palmilehed kõnniteedel. Millegipärast meenub Pärnu. Swakopmund on eelkõige Saksa turistide meelissuvituspaik, paljudel on siin suvemaja või -korter. See linn on tõeline peidupaik – kui tahad kogu maailma eest pakku minna, mine Swakopmundi! Kuulsustest on seda teinud näiteks Angelina Jolie, kes siin ka lapse ilmale tõi ja veel mitu lapsendas, nagu kõik (või vähemalt kohalikud) hästi teavad. Näitlejanna olevat kõrberiiki armunud filmivõtete ajal ja tal olevat siin ka kinnisvara.
Linnakese saab servast servani läbi jalutada vähem kui tunniga, aga ookeani kaldal võib see-eest istuda tunde, väsimata mühast, lainemurrust, mustadest kividest valgel rannal, delfiinimängust ja soolasest tuulest. Linnakeses valitseb tuntavalt saksa vaim, mis kajastub arhitektuuris, kõlab tänavatel, söögikohtades ja kaubanduses. Mereannid on aga värsked ja ülimaitsvad − kus siis veel kui mitte ookeani ääres!
/nginx/o/2019/03/20/11881022t1h73ee.jpg)
Seiklus jätkub. Pikki vahemaid läbides liigume põhja poole, sihiks Etosha rahvuspark. Teele jäävad paljud huvitavad kohad. Möödume Brandbergist, Namiibia kõrgeimast mäetipust (2579 meetrit), jõuame Damaralandi. See on üks hõredaimalt asustatud paiku maakeral. Siin elab peamiselt damara rahvas, kes räägib omapärast klõksuvat-kliksuvat khoekhoe keelt, nende naabrid on himbad ja hererod. Damarad aga ei soovi oma küladesse turiste ning on seetõttu loonud omalaadse elava muuseumi, kus kõrbekuumuse eest varjulistesse onnidesse kogunenud inimesed oma eluolu tutvustavad. Uskumatu, et see ei ole pelgalt lavastus, vaid nende elu 21. sajandil, kuigi nüüdseks juba hääbuv. Külad, kus rahvas tegelikult elab, paiknevad umbes kilomeetri raadiuses. Tõenäoliselt on turism nende inimeste suurim sissetulekuallikas.
Tee viib meid piki Burnt Mountaini ehk Põlendmäge, näeme kivimoodustisi nimega Organ Pipes ja Petrified Forest – kõik need kohad on säilitanud jälje elust Maal miljardeid aastaid tagasi. Puud on muutunud kiviks, kivid tardunud sammasteks nagu muinasjutus. Maapind, millel kõnnime, aga särab kohati, sest siin leidub nii mäekristalli, fluoriiti, püriiti kui ka kaltsiiti. See maa on rikas!
/nginx/o/2019/03/20/11881020t1h29dd.jpg)
Tee ääres kohtame himbasid, kes on end paigale sättinud, et näidata nii ennast kui oma käsitööd. Väike tasu ei too neile naeratust näole, aga pakub ehk pisutki tuge. Nii kaugel linnadest ja muust maailmast on väga raske toime tulla, kui puudub elementaarne eluks vajalik.
Majutuskohaks kõrbes kerkib sõna otseses mõttes ootamatult Ugab Terrace Lodge, kogum majakesi, mis paiknevad kaljudel mäetipus, mida ümbritsevad rikkumatud orud ja kõrbemaastik. On paiku, mille puhul olen mõelnud, et need ei saa nii ilusad olla. Aga on.
Loomasõprade paradiis
1907. aastal kuulutas Saksa Edela-Aafrika kuberner Friedrich von Lindequist Etosha Namiibia esimeseks kaitsealaks. Tollal oli ala suuruseks märgitud sada tuhat ruutkilomeetrit, see oli maailma suurim kaitseala ja tuhanded põliselanikud saadeti nende ajaloolistest, esivanematelt päritud kodupaikadest välja. Poliitilistel kaalutlustel kärbiti 1960. aastatel pargi suurust, praegu on see eri andmetel paarkümmend tuhat ruutkilomeetrit. Tavakülastajatele on ligipääsetav vaid nõo lõunaserv.
Park on suurel määral soolakõrb, mis ääristatud veeaukudega, kust loomad käivad eluks vajalikku vett otsimas. Arvud ütlevad, et pargis elab 114 looma- ja enam kui 340 linnuliiki. Kuivaperioodide ajal on soolaväli täiesti viljatu, karm kuumuse ja tuule mängumaa, mis kutsub esile iseloomulikud atmosfääri trikid − miraažid. Ka meie nägime seda. Kui vesi viimaks pärale jõuab, teeb väli läbi imelise muutuse. Sedagi nägime, kuidas öösel sadanud vihm pani elama lõhkikuivanud maa, tärkas isegi mingi rohelus, akaatsiatel väikesed valged õied, teel lombid.
/nginx/o/2019/03/20/11881024t1hbeba.jpg)
Ühe kõrghetkena pildistasin lombist vett joovat lõvi. Hiljem nägime ka kaelkirjakut joomas − ta sirutas ühe jala välja, tõmbas teise põlvest krõnksu, et pikk kael lombini ulatuks, ja jõi. Ning jaanalinnud! Nende ümmargused sulised kehad lombis istumas, pikad jalad kuhugi kõhu alla peidetud, ise pritsivad vett, kaelad naerust kõveras. Jah, vesi on võluväega, vesi on elu. Kuid juba pärastlõunal on maapind taas kuiv ja pragunenud, maa on endasse võtnud kogu niiskuse.
Safaril sõidad lahtises autos ja vaatad, kes teele jäävad. Loomad elavad oma elu, inimesed neid ei huvita ja autodega ollakse harjunud. Mõnel päeval veab ja näed rohkem, mõnel sõidul aga vähem isendeid. Sagedamini kohtab savannisebrat, elevante, erinevaid antiloope ja gnuusid, kaelkirjakuid; mitmel korral saime pilgu heita lõvile, ninasarvikule, korra ka gepardile koos kolme pojaga. Trapid ja pärlkanad on sageli pildil. Etosha park on mitmeosaline, kõrb asendub soolaväljaga, mis laiub umbes 5000 ruutkilomeetril, rahvuspargi idaosas on safari jällegi teiste «kuulsuste» jaht, täis ootamatuid kohtumisi. Igal väljasõidul täieneb nähtud liikide nimekiri, iga kord on erinevad loomad teel.
Etoshas peatusime paar päeva Mokuti puhkepaigas, turvatud alal, kus oled täiesti kaitstud, aga territooriumilt väljas hoiatavad sildid, et autost ei tohiks mingil juhul väljuda. Siin jalutavad ringi loomad, on vaikne ja rahulik, palavust leevendavad varjulised puud ja niisutatud muru. See on täiuslik puhkuse veetmise koht.
Sõit jätkub, kivid ja kõrb asenduvad rohelusega. Kui jõuame Okavango jõeni, kavangode juurde, selgub, et Namiibias on siiski ka päris rohelisi alasid. Jõgi moodustab enam kui 400 kilomeetri pikkuse loodusliku piiri Namiibia ja Angola vahel ning on kavango rahvale peamine ühendustee. Selleski piirkonnas on tohutu suured inimtühjad alad. Siin elab oma traditsioonilist elu viis hõimu, viimased bušmanid ehk sanid. Siin tunned end rohkem nagu «päris» Aafrikas. Sõidad tühjal maal, raputab kõvasti, öömaja ei paista kusagilt. Ja ennäe – tagasihoidlik silt viib veel tagasihoidlikumat teed mööda järjekordsesse lodge’i, kus ootab ees mõnus onn päikesest köetud sooja vee ja puhta voodiga, ka sääsevõrgud on ilusti olemas. Soe vastuvõtt, hea toit ja aafrika tantsud ööpimeduses veel pealekauba. Selline Aafrika ongi – täis üllatusi. Igal sammul.
Oleme teel Zimbabwesse ja seiklus jätkub.
Reisija meelespea
- Eesti kodanik vajab Namiibiasse reisimiseks viisat, mida on võimalik taotleda Namiibia saatkonnas Stockholmis.
- Namiibia tunnuslauseks on «Aafrika algajatele» – eksootiline riik üllatab euroopalikult puhta keskkonnaga.
- Riigikeel on inglise keel, tänu sellele saavad turistid kõikjal hakkama.
- Parim külastusaeg on talvel (maist oktoobrini), suvel võib olla liiga palav. 300 päeva aastast on päikseline.
- Olulisemad vaatamisväärsused: Windhoek, Damaraland, Namibi kõrb, Fish River Canyon, Luukererannik, Swakopmund ja Etosha rahvuspark.
/nginx/o/2019/03/20/11881025t1ha2ee.jpg)
/nginx/o/2019/03/20/11881148t1h1fbf.jpg)